pages

esmaspäev, 25. mai 2020

Mina ja ärevushood

Alustades seda blogipostitust mainin igaksjuhuks, et see kõik on miski, mis toimus minuga. Kõigil ei ole see samamoodi ja samuti ei pruugi ravimine käia samamoodi.. Kui asi on ikkagi hull, siis soovitan pöörduda psühholoogi juurde! Lisaks räägin ma asjadest nii lihtsalt ja ausalt, kui võimalik. Kui mõni termin pole päris õige, siis ärge pahandage :))
Ärevushoogude juured. Väike ärevus enne loengu andmist või hirm mõne uue olukorra ees on tavaline. See on mul alati olnud, aga järsku muutusid asjad hullemaks. Tegelikult ma ei tea "mis järsku". Hetkel ikkagi näen, kust asjad võisid arenema hakata, aga tol hetkel tundus see nagu välk selgest taevast.
Esimene asi, mis mäletan, et tekitas minus ärevust oli- kuumas kliimas reisil olek. + see, et mul pole võimalust vahepeal tuppa minna. Arvan, et umbes 4-5 aastat tagasi käisime perega puhkusereisil, kus ma kuuma ilma tõttu kokku kukkusin. Peale seda see hirm minuga reisides jäi, hoidsin koguaeg veekogu lähedale, et end jahutada ning jõin väga palju vett.
Pildil olengi reisil, rannas ja hirmus et kukun kokku. Tegelikult oli see hirm minu peas. Söön jäätist, et veresuhkrut tõsta. Kukla taga on jääkott, et veidi rahuneksin. 
Või teine asi, et kui ma pole pikalt söönud, siis tunnen tugevalt kuidas mu veresuhkur langeb ja halb hakkab- järjekordne hirmuallikas, mis ütleb "sa võid kokku kukkuda". Need olukord oli isegi arusaadav, et võisin karta selle kordumist, aga kui aastad edasi läksid- hakkasin kartma asju mida isegi veel juhtunud polnud ja mis olid suuremas osas minu peas.
See algas üle aasta aja tagasi. 2019.a veebruaris sõitsime treeneriga Tallinnast ühelt brändi ürituselt koju, ma ei olnud sel päeval jõudnud väga korralikult süüa. Ning oli olnud lähedasega väike nääklemine. Võtsime tee pealt bataadi friikaid ja sõitsime kodupoole. Järsku nagu välk selgest taevast tunnen, kuidas mul hakkavad jalad värisema. Ei mõelnud algul sellest midagi, aga siis tunnen ka, et veidi läheb süda pahaks. Enda sees vaikselt hullumas, aga ei tahtnud kellelegi midagi öelda. Koju jõudes jooksin voodisse ja helistasin kallimale, et ta tuleks kohe minu juurde, sest ma ei saa aru mis toimub. Ta tuli, ma rahunesin ja jäin magama. Aga nüüd tagasi mõeldes hakkasidki sealt ärevushood pihta. 
Järgmine hetk, mäletan uut ärevushoogu kui olime klassiga lõpuekskursioonil. Mul hakkas halb, ma ei osanud sellega midagi ette võtta ja läksin kajutisse varakult magama. Ja nii see edasi läks,  mõne aja tagant need hood mind hirmutasid. Suve kohta ma eriti ei mäleta.. ilmselt oli ka siis. Mäletan, et treeneriga vahel rasekemaid trenne tehes oli ka hirm minestamise ees või kui kusagil ruumis polnud piisavalt õhku. Lisaks olime bronninud sügiseks reisi perega, sain aru et saada üle oma hirmust pean rääkima asjatundjaga. Ma otsustasin minna Novembris psühholoogi juurde. 
Psühholoog ei saanud aru. Ma läksin, rääkisin talle ära kõik- endast, mis toimunud ja mida tunnen. Tegime erinevaid teste, et mu iseloomust aru saada. Ta oli šokis, ei suutnud mõista, kuidas minul noorel tüdrukul, kes tegelikult on vanuse kohta küllaltki edukas, sihikindel- on sellised probleemid. Kuu aega järjest, igal kolmapäeval ma tema juures käisin ja me püüdsime leida asjale lahendust. Ta arvas, et asi ongi selles, et olen nii noorena juba kasvanud suureks. Tegelenud selliste asjadega, mida noored tavaliselt ei tee. Ma tunnen, et ükskõik mida ma ei tee, pean ma suutma ja saavutama rohkem. Aga tegelikuses peaksin enda vastu hell olema. Ise olen mõistnud ka seda, et väiksena on mu elu olnud küllaltki lihtne. Vanemad on teinud meie jaoks kõike ja see et nüüd tuleb kõigega ise hakkama saada ongi hirmutav.
Kahjuks ärevushoogude vastu ei ole mingit salarohtu. Sellega peab inimene ise hakkama saama. Psühholoog suutis lihtsalt mulle selgeks teha, et kõik need hirmud on minu peas ja samuti seal pean ma nendega töötama. Mõtted=tegelikus. 
Nädal peale viimast kohtumist psühholoogiga tuli mu puhkus. Ootasin seda väga, et end välja lülitada ja lihtsalt olla. Kaasa ostsin raamatu, mis pidi mind koha peal aitama. Kahjuks tekkis ka reisil olles minus palju hirmu, et äkki kukun kokku. Lisaks kuna olin kodust eemal, siis muretsesin ka tagasi sinna.. 
Tagasi tulles ei olnud kahjuks miski minu vastu leebe.. Tekkisid koolis õpetajatega probleemid- räägin sellest täpsemalt siin. Samuti oli eraelus veidi raskemad ajad ja nii oligi mul üks ärevushoog teise järel.  Tundsin end justkui olevat mingis augus, kust ma ei osanud ise välja tulla. Suutsin teha elus muutusi. Vahetasin kooli, see tõi mu ellu uut energiat. Lahendasin asjad eraelus. Asi hakkas paremuse poole minema. 
Nüüdseks olen suutnud ennast korralikult ümber programmeerida nii, et ärevushood on pigem harvemad kui tihedamad külalised. 

Vastan nüüd mõnele küsimusele, mis lugejatel tekkisid:
Mida sa teed (maandad), kui tunned, et sul tuleb ärevushoog peale?
Selles samas raamatus oli väga head nipid. 
1. Püsi paigal, ära põgene selle eest vaid mine sellega kaasa. 2. Püsi olevikus- ära mõtle asjadele, mis on olnud ja mis võivad tulevikus tulla. 3. Korda endale tõeseid fakte- korda, et tegelikult ei kujuta sulle füüsiliselt miski ohtu, see on ainult sinu peas. 4. Küsi endalt, mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? (tihti on see täiesti väike ja tühine asi). 5. Hinga aeglaselt, sisse ja välja. 6. Korda seda kõike iga kord, kui uus hoog peale tuleb- ole järjekindel!!
Mis hetkedel sul täpselt ärevushoog tuleb?
Hetkedes, kus mul ei ole asjade üle kontrolli. Kuum kliima, tülid lähedastega, uus olukord. 
Kui tihti sul ärevushood tekivad?
Alguses väga tihti, ikka mitu korda nädalas. Aga nüüd karantiini ajal polnud mul mitu kuud ühtegi ärevushoogu. Paari nädala tagant võibolla mõni üksik ja kergem on. 

Kahjuks inimesed, kel ärevushood on elus kasvõi korra tekkinud- nad peavad nendega ilmselt elu lõpuni tegelema. Sa pead õppima olema tugevam, kui su mõtted. Alles siis, kui suudad ISE endale selgeks teha, et see on su peas, siis hakkavad need ka vähenema. 
Ma tunnen sulle südamest kaasa, kui sa pead ärevushoogudega silmitsi seisma. Aga ma usun sinusse, sa suudad neile vastu panna!!
Ma tundsin, et see on miski, millest ma pean rääkima. See on asi mida olen nii kaua hoidnud endale. Aga nüüd loodan, et hoopis kellegil teisel on sellest kasu❤️