Nüüd tuleb üks postitus otse südamest, selle kohta, kuidas elu õpetab mind ka võitmise asemel kaotama. Jah, me keegi ei oska oma emotsioone ja tundeid iga hetk õigesti väljendada, kuid eks see ongi elu ilu- seda õppida.
27.09 toimus Rakveres ehk mu kodulinnas Noorte Inspiratsioonipäev, kus tunnustatakse noori, kes inspireerivad teisi noori. Endale üllatuseks olin minagi nomineeritute hulgas. Ega ma seda isegi ei teadnud, enne kui oma klassi sinna üritusele registeerida tahtsin. Üritusel oli neli kategooriat ja minu oma kõige suurem, selle nimi oli "Aasta Noortegija". Konkurente oli mul minu mäletamist mööda 5. Muidugi algul polnud oma võidus kindel, kuid siis mõtlesin, et see mida teen noorte heaks on ikka suur asi. Ma motiveerin neid igapäevaselt trenni tegema ja tervislikult toituma, ma võitsin Eesti Blogiauhinnad. Arvasin, et see on vägagi inspireeriv.
Südame tagudes kutsuti mind lavale ja kiideti ilusate sõnadega. Ütleme nii, et olin viimase hetkeni lootusrikas ja veidigi liiga eneskindel, et võit saab minu omaks, kuid mis juhtus on see, et MA EI VÕITNUDKI!! Muidugi laval enda pettumust välja ei näidanud, aga lavalt maha astudes nägi iga saalis istuja mu näost pettumust ja isegi mu kurja ning tõsist pilku. Peale seda astusin põhimõtteliselt saalist kohe välja, võtsin oma mantli ja lahkusin teatrist.
Muidugi oli mu telefon täis sõnumeid sõpradelt/sõbrannadelt, kes arvasid, et ma võidan ja tegid minust laval pilte. Nende üllatus ja pettumus oli kokku sama suur, kui minu oma.
PS! Tänan kõiki heade sõnade eest!!💓
Teatri ees seistes ja ema oodates, püüdis mu kallim ikka mulle selgeks teha, et ega igakord ei saagi võita ja, et peaksin õppima ka kaotama. Minu jaoks olid need sõnad justkui tühja öeldud, sest minu peas käis ikka see, et "Mis asja, ma saan üle Eestilise auhinna, aga oma väikses Rakveres mitte?!" Ma olen harjunud, et kui olen millegi kallal, siis tuleb ka vastav tulemus- tavaliselt siis võit/hea hinne. Kuidas siis seekord nii ei olnud..?
Ema saabus mulle järgi ja ma istusin autosse, ta nägi mu pettumust ja püüdis lohutada, kuid ega temagi sõnad mind ei lohutanud.
Trenniriided selga ja suundusin saali, kus mul oli küll plaanis teha aeroobne+kõht, aga süda ütles, et raskustega trenn oleks praegu teraapia eest.
Kas mul tuli raske trenn?- kindel jah
Kas see tegi mu olemise paremaks?- veel kindlam jah!
Peale trenni ma olin justkui täiesti teise mõtlemisega inimene. Kõik oli justkui ühe 1,5h trenniga selgeks saanud. Ma ei saagi alati arvata, et võidan. Endasse tuleb uskuda, kuid ei tohi olla liiga enesekindel! Armsad jälgijad, ärge võtke kõike nii iseenesest mõistetavalt, muidu see toob teid järsult reaalsusesse tagasi. Just see juhtus ka minuga. Kuid nagu mu armsad sõbrad ütlesid, "Järgmised võidud on sinu" ja Villem "Kuigi ma ei võitnud tiitlit võitsin rahva südame suurima aplausi ja tuttavate toetusega".
Mõni äkki mõtleb, et miks ma üldse sllise postituse kirjutan.. just sellepärast, et tahan olla teiega 100% aus ja rääkida kõik südamelt ära. Ning kui teil ei lähe igakord nii nagu te arvate ja loodate, siis teadke, et kõigil on selliseid hetki :))
Mõni äkki mõtleb, et miks ma üldse sllise postituse kirjutan.. just sellepärast, et tahan olla teiega 100% aus ja rääkida kõik südamelt ära. Ning kui teil ei lähe igakord nii nagu te arvate ja loodate, siis teadke, et kõigil on selliseid hetki :))
Aitäh igaühele teist, kes te loete mu blogi, jälgite toidupilte Instagramis ja kirjutate jne.. te olete need, kes panevad mu pähe pisikese mõistusehääle, mis paneb mu mõistma, miks ma seda teen.
Kallid-paid teile!😍