Ütlen esimese lõiguga tähtsama ära ja siis asume kõike lähemalt puurima.. See pealkiri polnud clickbait vaid see on puhas tõsi. 2018.a sügisel mind bikiini fitnessis laval ei näe.
Seda postitust on küllaltki raske kirjutada, sest ega asi on mullegi veel keeruline ja segane. Mul jookseb peas sadu mõtteid ja nüüd püüan neid lihtsalt endast välja saada ning kirja panna.
Ma pidasin 11 nädalat eel-dieeti, samal ajal mõttes kindel plaan sügisel lavalaudadel särada. Mul on ju isegi bikiinid ja kingad juba kapis ootamas.. kuid Reedesel õhtul 26. jaanuaril treeneriga dieedile tagasi mõeldes ja analüüsides selgus tõde, aeg ei ole veel õige!
See spordiala ei ole naljaasi ning mitte teps selline lust ja lillepidu nagu tundub sotsiaalmeedias. Teen trenni, söön kana ja hüppan lavale- noup.. Fitnessi, kui spordiala taga on megalt palju tunde jõusaalis, täpsed toidukorrad ning ei ühtegi kõrvale kallet. Just siis sa saavutad edu!
Kuid miks ma siis siiski lavale ei lähe? Ma ju sain esimese dieedi katsetusega päris hästi hakkama?! Ma olen lihtsalt selle jaoks veel noor.. Ma ei taha oma eesmärkide pärast rikkuda oma kasvavas eas organismi, anda talle põntsu ning võib-olla seda hiljem tulevikus kahetseda. Ma olen kõigest 15!! Mul on tegelikult veel terve elu ees ja aega võistelda oioii, kui palju. Praegu peaksingi lihtsalt nautima trenne, tervisliku toite/küpsetisi ning mitte muretsema dieetide ja võistlemise pärast. Selleks kõigeks on aeg ja tulevikus teen ma seda kindlasti- oma eesmärki ma maha ei mata!
Aga kindlasti huvitab teid kust selline otsus?! Mu armas treener Kätlin ütles, et minule oleks nii kõige parem ja ma usaldan teda 110%!! Igaks asjaks on oma aeg ja arvan, et nii on ka võistlemisega.
Lisaks pean ma veel vaimselt kasvama, et olla tugevam. Dieedi jooksul oli mul paar nädalat just vaimselt eraelus raske ning arvan, et ka sellepärast keha/kaal vahepeal meiega koostööd ei teinud. Ma oleksin pidanud olema positiivne ja siis tuleksid ka positiivsed tulemused, aga sel hetkel nägin kõiges negatiivsust ja see peegeldus ka kõiges muus välja.
Te kallid lugejad, ilmselt ei mõista, kui raske on mul seda teile kirjutada. Ma olen sellest ju koguaeg rääkinud kõigile, et lähen ja nüüd nagu tõmbaks tagasi. Kuid ma ei tohiks seda niimoodi võtta! Kõige tähtsam on siiski see, et mul oleks hea ja vaataksin mis mulle parim oleks. Mul on raske öelda, et see mille nimel ma kaks aastat megalt-megalt rasket tööd teinud ja nüüd ma isegi ei püüa oma eesmärki saavutada- seda ei juhtu.. Kui treeneriga selle otsuse vastu võtsime, siis mul oli tundeid kaheti. Ma hakkasin nutma, sest tundus, et mu elu on täiesti sassis. Mul pole enam eesmärki, mille poole püüelda.. Kuid samas tundsin ma kergendust, et saan nüüd kõigega veidi vabamalt võtta.
Ega trenn, blogi ja tervislik toit mu elust kuhugile ei kao- see on mu elustiil, aga lihtsalt ei hakka ma valmistuma võistlusteks! Kuid tulevikus tahan selle kindlasti ära teha, sest ma ei anna alla! Ma pigem töötan endaga kauem ning seejärel löön kõiki pahviks sellega, mida olen suutnud oma kehaga teha ja millise vormi ma lavale toon. Läheb aasta-kaks, pole hullu- kõige jaoks on oma aeg!!
Olge armsad ja kirjutame juba järgmistes postitustes!❤