pages

kolmapäev, 13. märts 2019

Eelmisest postitusest on jällegi palju aega möödas.. mõtlete miks? Ilmselt ikka sellepärast, et pole kuidagi tulnud pähe mega head ideed, mida kirjutada tahaksin. Teades mind, siis niisama jama ka ajada ei taha ning mõtlesingi kirjutada, siis kui mõni hea idee plahvatab. 
Lõpuks see juhtus!!

Ma vist olen isegi eelmistes postitustes kirjutanud, et taastumine on andnud mulle palju aega mõelda.. kõigest. Algul ma muidugi aru ei saanud, vigastus tuligi selleks, et saaksin tegelikult korraks tõmmata pidurit ja kõike läbi mõelda. Siinkohal tänan oma ema!💞Üks õhtu lihtsalt hakkasime rääkima ning kuidagi jutu sees rääkisin kõik, mis südamel. Selle, et vahepeal mõtlesin blogi kustutamise peale, ka sellest et tundsin end kuidagi nii mitte vajatuna, sest peaaegu midagi ma teha ei saanud ja pidin palju kodus olema- muidugi oli juttu rohkem ning ema oli mul väga üllatunud, et suutsin selliseid asju enda sees hoida, tänu temale saingi aru, et taastumine on hea, saan arendada endas teisi külgi ja mõelda üldse oma elu üle, samuti ka prioriteedid paika.. 
Lõpuks hakkasin seda võtmagi positiivse poole pealt ning sain aru, igal asjal on mitu külge! Tegelikult on kodus taastuda hea, ma sain puhata nii mõnusalt. Tavaline kevade stress nagu mul muidu alati on (teadmata põhjusel), pole see aasta mind tülitama tulnud. 9.klass on samuti 99% õpilastest pingeline aeg, aga mina sain just õppida kodus (sel ajal saades siiski päris häid hindeid), omandasin kõik mida nemad koolis, kuid mul polnud mingit tampi taga vaid sain teha kõike omas tempos. Kodus tundsin end alati hästi, kooli jõudes oli kohe tunda seda stressirohket õhkkonda. Ma ei imestanud  üldse, et miks paljudel lastel on koolistress. 


Nüüd viimasel ajal võtsin endale eesmärgiks lugeda rohkem raamatuid, mitte et ma seda muidu ei teinud, aga kirjanduseliiki vahetasin drastiliselt. Kui muidu võisin lugeda 500lk ilukirjandusliku raamatu läbi mõne päevaga, siis oststasin hoopis n.ö eneseabi raamatuid, mis arendaksid ka mu mõttemaailma. 
Ma olen selle otsusega niii rahul! 
Esimeseks võtsin raamatu 12 asja, mida sulle koolis ei õpetata, aga mida peaksid teadma. Kirjanik on leidnud 12 asja, mida noortele elu kohta koolis ei õpetata, aga mida tegelikult peaks. Juba esimene raamat, kuid juba väga palju avardas mu mõtlemist. 
Teiseks võtsin Rikas isa, vaene isa mis räägib just rahast ning sellest, mida jällegi koolis noortele ei õpetata.. raamatus tuuakse välja ka näiteid, miks suur osa rahvast elab keskpärast elu. Sellega olen hetkel poole peal ning mitu raamatut on veel mind ootamas! 
Üks raamat, mida olen juba ammu lugenud, kuid mida loen iga aasta uuesti, see on Saladus noortele mis õpetab õigesti  mõtlema ning sellega enda elu paremaks ja muidugi positiivsemaks muuta. 
Muidugi võib mu jutt mõne jaoks tunduda bullshit, aga mina võin ausalt öelda, et juba on need raamatud minu mõttemaailma muutnud ning oskan nüüd rohkem märgata positiivset! Südamest soovitan mõnda raamatut neist lugeda, ma usun, et te ei kahetse!


Üks asi on see, mida teile õpetatakse koolis, aga uskuge väga palju on ka õppida väljaspoolt, mille peale te isegi tulla ei oska😉Selle aasta eesmärk ongi arendada hoopis mu maailmavaadet ning mõtlemist (muidugi käin ka trennis oma kehaga tööd tegemas, aga sellele sel aastal nii palju rõhku opist taastumise tõttu ei pane!)

Olge kallid! Mul on tulemas mõned huvitavad projektid lähitulevikus, seega olge kursis! 💝

laupäev, 26. jaanuar 2019

Nüüd on opist möödas peaaegu kaks kuud ning selle ajaga on ikka palju juhtunud ning muutunud. 
Esiteks paranesin ma juba vahepeal päris hästi ja valu oli aina vähem, aga uue aasta tulekuga pidin minema  7.jaanuaril tagasi kooli, mis tähendas kehalise koormuse kiiret tõusu ning palju ebamugavat istumist. Nagu karta oli tuli kool ja algasid uuesti puusavalud, suutsin juba hakata mõtlema, et operatsioon ei läinud asja ette ning kõik on samamoodi, kui varem..
1,5 nädalat peale kooli algust oli mul aeg füsioteraapiasse Audentese arsti Sirle Hinni juurde, kes jättis mulle väga positiivse mulje. Rääkisin oma murest, et puus on jälle valutama hakanud. Füsio andis mulle uued, veidi raskemad harjutused ning selge korralduse koolikoormust vähendada, sest muidu võib juhtuda, et on vaja kordusoppi! 
Olin alguses veidi mures, et kuidas see koolis vastu võetakse, sest mul on tegemist siiski lõpuklassi ja eksamitega..  Õnneks on mul õpetajatega väga vedanud ja kõik olid väga mõistvad. Nüüd käingi koolis 2-4h päevas, sest see on koormus, mida mu puus talub ja juba nädal selles rütmis elanud on mul juba puusavalusid vähem. Koolis tuleb mul käia eksamitundides ning reaalainetes, muud saan ise kodus selgeks õppida.  

Aga igal olukorral on ka pahapool.. mul on hetkel ka veidi raske ja elu on kuidagi motivatsioonitu. Mul pole ühtegi eesmärki, kuhu poole püüelda ning treenida ju ka ei saa. See tekitab tunde, et blogi pidamine on ka mõttetu, sest ma ju ei saa jagada treeninguid ja toitun ka vähem, kui muidu, sest keha lihtsalt ei vaja nii palju sööki, kui ta vajas raskeid trenne tehes. Tulebki anda koguaeg pigem puusale rahu ja lihtsalt olla. Ma pole üldse selline inimene, kellele meeldiks lihtsalt ühe koha peal olla, aga äkki see on ka asi, mida tuleb vahest õppida? 
Samas on see aeg hea, et keskendun korralikumalt koolile, saan rohkem aega veeta lähedastega ning õppida ka puhkama. Vaikselt liigutan oma peas mõtteid, kuidas liikuda edasi ja mis suunas.. kuna ma pole seda isegi veel suutnud selgeks mõelda, ei saa ma ka seda teile hetkel öelda. See aeg taastudes muudab minus kindlasti palju! 

Ega praegu rohkemat polegi, see postitus pidigi olema pigem tunnete välja valamine, tunnete mis on mu sees terve taastumise aja olnud..

Kallid-paid! Nautige mõnusaid talveilmu!💘


teisipäev, 1. jaanuar 2019

Bye 2018, hello 2019

2018 aasta kokkuvõte it is!! Minu jaoks vaikselt juba traditsiooniks saanud aasta kokkuvõte, kus räägin kuude või perioodide kaupa, mis mu elus sel aastal toimus. 2018 oli üks kõige muutlikum, parim ja üllatusterohkeim mu elus siiani! Hakkame siis lahkama..

Aasta algas suure pauguga nagu ikka, Jaanuaris elu/sõprade/lähedaste ringkonna muutus oli tohutu ning see kõik viis mind üsna suurde stressi, mille tõttu pidin nädalaks sotsiaalmeediast taganema. Lihtsalt selle tõttu, et saada enda peas segavate faktoriteta kõik selgeks mõelda ja edasi liikuda.

Veebruaris sain oma mõttemaailma korda, aga kuna keha oli stressis, siis mu fitnessvõistluste eel-dieet ei läinud plaanipäraselt ja see tuli pooleli jätta. Järjekordne põnts mulle- peas hakkasid käima mõtted, et kas ma pole piisavalt järjekindel? Õnneks sel hetkel oli mul nii palju toetajaid ning hakkasin vaikselt sellest eluperioodist välja tulema. 
Lisaks avastati veebruari keskel mu puusavigastus, mis oli ilmselge märk mu ületreenimisest ja keha soovist saada puhkust!

Märts oli see kuu, kus oli tõusu ja mõõnasid. Ma pidin peaaegu terve kuu olema kodus, et ravida puusa- koolis istumine oli peaaegu väljakannatamatu. Arstid-füsioterapeudid olid mu tihedad külastuskohad, kus otsisin vastuseid! Lisaks võtsin ka puhkuse perega, mis oli nii vajalik. Nädalake sooja päikse all tegi kehale ja meelele head! 
Kuid iga negatiivse olukorra tasakaaluks peab ju tulema positiivne- ma leidsin enda ellu inimese, kes on imeline, hooliv ja armastav. Tänu temale võtsin kõike kergemalt ning lõpuks ometi oli mu elus positiivsust! 

Aprill-mai oli aeg, kus lõpuks suutsin asjad elus tasakaalu viia. Ma veetsin aega pere, kallima ja sõpradega. Tegin trenni, toitusin tervislikult, aga samas ka n.ö cheatisin ehk sõin toite, mida pikalt-pikalt mu toidulaual polnud. Alguses oli ikka päris raske, tekkisid justkui süümekad, aga vaikselt sain ka nendest aasta jooksul üle!



Juuni alguses tegin lõpp arve kaheksanda klassiga ja astusin vastu suvevaheajale. Juunis võitsin ka Eesti parima noorblogi tiitli!! oi see tundub siiani uskumatu.. Lisaks võtsin kokku oma julguse ning läksin autokooli. Suve algusega sai ka mitmetel lõpetamistel käidud, näiteks mu õe ja mu peika ning mitmete sõbrade/sõbrannade💗

Juuli-august oli veel aega maksimaalselt puhata. Kahe kuu sisse mahtus palju päikseloojanguid mere ääres, tähtede vaatamist keset ööd, lõkke tegemisi ja grillimisi. Suve lõpupoole olid ka mitmed muusika festivalid, kus ma muidugi kohal olin! Samas nautisin aega ka enda armsal Võsul isa kaatriga sõites, sest ilmad olid ju nii mõnusad. Augustiga sai ka mu autokool läbi, sain tehtud kõik peale ARK-i sõidueksami, mille sain sooritada alles sünnipäeval. 

Septembris tuli jälle hakata sulanduma rutiini ning mõista, et olen jõudnud lõpuklassi nii et tuleb pingutama hakata! Septembris andsin ma ka kolm loengut- ühe kiusamise ning kaks tervisliku toitumise teemal. 


Oktoober ehk mu sünnipäevakuu möödus ruttu, ühel nädalavahetusel olin Saaremaa Rallil, üks nädalavahetus kattus sünnipäeva pidustustega ning ülejäänud kaks jäid niisama puhkamiseks. Oktoobris sain kätte ka oma autoload yay! Kõikneli eksamit tegin esimese korraga, üllatuseks ei kukkunudki ühtegi läbi. Kaheksandas klassis sai tehtud ka edukas loovtöö, mida nüüd aasta aega hiljem sain konverentsil kohe peale ARK-i eksamit esitada- sain sellegagi ilusti hakkama! 

Arvan, et üks asi mida see aasta eriti edendasin on julgus ja esinemisnärviga toimetulek.

November osutus vaheldusrikkaks kuuks. Kuu algus möödus ruttu, käisin perega Dubais ning nautisin sooja ilma ja uue riigi vaatamisväärsusi. Reaalsusesse tagasi tulles sain kõva põntsu.. kaks päeva peale kooli algust sain keset matemaatika tundi kõne küsimusega, et kas olen valmis minema reedel opile, muidu võib uus võimalus alles tulla järgmise aasta lõpu poole. Ma olin nii šokis, muidugi see oli miski, mida ma olin oodanud, aga ei teadnud, et see nii järsku tuleb. Opp sai tehtud ja sain koju taastuma.

Detsember osutus taastumise pärast vägagi rahulikuks kuuks. Ma olin kodus ja puhkasin end korralikult välja, tundes end nii hästi- sain justkui vabaks kõigist pingetest ja stressist, mis mul oli jõudnud kooli ajal tekkida. Nüüd peaksid olema akud laetud, et uuele aastale vastu minna! 
Sel kuul otsustasin, et miski vajab muutust- ma lõikasin täie rauaga oma pikad kiharad õlgadeni!
Detsembrisse mahtusid ka jõuluistumised ja pulmad ning aastavahetuse tähistamine.


Lugesin oma eelmise aasta kokkuvõtet ning mõistan, et see aasta oli minu jaoks veel rohkem rolli mängivam, kui 2017! Mulle on antud palju võimalusi teha seda, mida ma armastan.. Mitmete firmadega sai tehtud koostööd, mis on olnud igati õpetav ja vahva!! Blogitiitli võit oli üllatav, kuid samas olin nii õnnelik! 2018 Oli kuradi hea aasta!!
Olen kindel, et 2019 tuleb veel-veel parem, sest mul on tulemas palju üllatusi ja saladusi välja!! 

Kallid-paid ja head uut aastat armsad lugejad! 

reede, 28. detsember 2018

Kui varem olen andnud nõu enne jõule, kuidas üle elada, kuid me kõik teame, et asjad ei lähe alati nii nagu me soovime ja nüüd võtan hoopis kirjalikult läbi enda jõulud.
Minu jõulud algasid juba 23.detsembril, kui istusime minu sugulastega. Hommik algas mul kell 4:30, kui tundsin, et enesetunne väga halb. Tõusin ülesse ja suundusin vannituppa ning sorry nõrganärvilised, aga kogu mu eilne toit tuli oksendades välja ning enesetunne oli väga halb. Suundusin tagasi enda tuppa, kus rahutult edasi püüdsin magada, ise samal ajal mõeldes, et pagan, kuidas nüüd jõule saan rahulikult nautida.. Hommikul tõustes oli enesetunne veidi parem- jõin mitu tassi teed ning röstsaia. 
Kell 14 tulid külalised ning pidime lauda istuma, isu oli muidugi 0! Põhiline söök oli kartul, koos hapukoorega ning muu lihtsalt isuäratav ei tundunud. Hiljem sõin tüki kringlit ning sellega oligi kogu jõulutoidu nautimine esimeseks päevaks läbi. 

Ülejäänud päevadel oli mul ikka sees hirm, et äkki hakkab halb. Seetõttu kuidagi lauas midagi süüa ei tahtnudki. Kartul oli niiöelda ainus, mis taldrikul kindel oli. Muidugi võtsin ka verevorsti/ühel korral kana, sest see tundus ka veidigi isuäratav ning teadsin, et kui ma ei söö, siis mul hakkab pea ringi käima ja tuleb nõrkus. Näksisin mandariini ja pigem ÜLLATUS-ÜLLATUS magusat, sest soolane oli see, mis mul kohe üldse alla ei tahtnud minna. 
Jõulud kestsid minu jaoks neli päeva ning lõpuks sain oma kartuli isu vist aastaks täidetud haha! 
Muidugi see, et kõik päevad end halvasti ja hirmus tundsin polnud väga hea, kuid samas hoidis see mind ülesöömisest ning liigsest näksimisest. Muidu ei olegi jõulusöök kõige ebatervislikum, kuid kogused milles neid manustatakse on saatuslikud ja numbrid lähevad väga suureks! Kusagilt isegi lugesin, et keskmine inimene sööb jõululaua taga 5000 kalorit- mille kulutamiseks peaksid läbima KAKS maratoni!
 Inimesed jõulud ei ole ju viimne päev, kus peaks sisse sööma kõik söögi, mis ette jääb ja täiskasvanud ei peaks tarbima kõike alkoholi, mis ette jääb. Miks peaksite sööma rohkem, kui tavalisel argipäeval..? minu jaoks jääb see müsteeriumiks. Pigem on asi selles, et kogu söök on teil silme ees ning siis tundub justkui imelik, et kuidas ei söö ja kõik näeb ju nii hea välja, kuigi kõht on juba ääreni täis😃 Ja isegi kui jõuludel läks lappama, siis see ei tähenda, et peaksid kuni aastavahetuseni samamoodi toituma vaid püüdke kiirelt rutiini tagasi saada!

Loodan, et teie pühad möödusid mõnusalt pere seltsis jõulutoite süües ja seltskonda nautides ning, et toiduga üle ei pingutanud. Loodan, et saite jõuluvanalt kingid, mida soovisite💖

neljapäev, 6. detsember 2018

Puusa saaga.. ma ei tea mitmes osa :((

Olen veebruarist saati teile kajastanud kõike, mida mina olen läbi elanud, kus arstidel käinud ja mis informatsiooni saanud. Ma olen saanud mitmeid diagnoose, millest lõpuks ÜKSKI ei pidanud paika!! Terve (peeaegu) aasta jooksul kirjutatud postitused on siin , siin ja siin ning kõige esimene siin. Kes tahab saab lugeda ning end kurssi viia. 
Viimase kuu jooksul käisin umbestäpselt 3 korda Dr.Mardna vastuvõtul, kus hoiti mul silma peal ning vaadati ja mõeldi- mida teha , kuidas teha ja kas teha. Isegi Soome arst oli tihti kohal, kellel kogemust palju. Lõpuks leppisime kokku, et 30.novembrini antakse mulle mõtlemisaega, kas olen valmis operatsioonile minema, sest arstid arvasid, et ma ei peaks igapäevaselt kannatama koguaeg valu. Kuid kaks päeva enne vastuvõttu sain ma arstilt kõne, milles öeldi, et mulle leiti operatsiooniaeg ja haigekassa oleks isegi nõus rahastama. Pikemalt mõtlemata võtsime selle vastu, kuigi sees oli suur hirm, sest ega ma ei teadnud midagi- taastumisest jne.. Kuid teadsin, et lõpuks saab siiski kõik korda ja pean selle ära tegema. Mõnes mõttes oli isegi vähene etteatamisaeg hea, sest siis polnud aega üle mõelda, sest need kaks päeva koolis läksid linnulenul.. 

Reedel, 30.novembril 9:30 registreerisngi end Magdaleena haiglasse sisse, sain oma palati. Oodata tuli kokku umbes 2,5h, sest järjekorras olin teine. 11:45 tuldi mind opisaali viima ja tagasi oma palatisse jõudsin 15:50 paiku- selle aja sisse jäi opp ja ärkamisaeg. Seejärel pidin veel 2h toibuma ja saingi koju. Kindlasti mõtlete, mis mul siis kokkuvõttes ikkagi opereeriti, siis see on niii keeruline seletada, nad leidsid põhjuse alles siis, kui nad olid oppi alustanud. Operatsiooniärgses vastuvõtus sain teada, et kõhre äär oli narmastunud ning see tuli laseriga teha tasaseks. Lisaks oli miski liigeste vahel pehmenenud ja nad lasid sinna tugevdavat ainet.   Tegelikult see 6mm pikkune tsüst,  mida koguaeg uuriti polnud üldse valu põhjustajaks ning see jäi puutumata.
 Muidugi olin ma väga-väga õnnelik, et samal päeval koju sain, aga alles koju jõudes hakkasin mõistma, mis mind järgmistel nädalatel ootama hakkab. 

Kõik on niii raskendatud, millegagi hakkama "peaaegu" ise ei saa ning kui midagi ise tahan teha, siis see kõik toimub nii aeglaselt ja valulikult. Esimesel kolmel päeval ma lihtsalt nutsin iga väikse asja peale, sest mõtlesin, et see ei lähegi paremaks. Ühed valuvaigistid sain haiglast, mis on väga-väga tugevad, neid tohib võtta korra ööpäeva jooksul niiet jätan selle õhtusse, et öösel magusalt magada saaks. Päevased tavalised valuvaigistid midagi ei aita ehk päeval phm kannatan :D  Kuid nädala möödudes on mul juba kordades parem nii et ootan taastumist väga, et saaks lõpuks tegeleda jälle sellega mida armastan- tugevad jõusaalitrennid ja loodetavasti ka võistlemine!

Praeguseks ongi kõik, kirjutan jälle, kui füsio juurde lähen ja uut informatsiooni saan.. 
Kallidpaid lugejatele ja neile, kes häid soove minu poole teele saatsid!💖

laupäev, 1. detsember 2018

DUBAI

Minult küsiti mitmeid kordi, kas võiksin oma reisist teha blogipostituse ja kui soovi on, siis miks mitte. Kuigi fitnessi teemadest läheb see veidi eemale, kuid loodan, et ikka huvitav lugemine. 

Mõte reisile minna tuli üldse hästi ootamatult, umbes 1,5 nädalat enne minekut, kogu pere tahtis puhkust ja hakkasimegi uurima kusmiskuhu. Alguses hakkasime otsima pakettreise, aga lõpuks nägime, et ega need hotellid just kõige paremad pole ja peame ikka ise kõik bookima. Mis meie jaoks oli uutmoodi, sest tavaliselt tegid reisikonsultandid selle töö meie eest ära. 
PS! Kes hakkavad reisile minema ja on hirm ise korraldamisel, siis tegelt uskuge, sellel pole põhjust.

Reis hakkas 18.novembri öösel, kell 3 hakkasime sättima Tallinna poole, kust lennuk meid esialgu viis Helsingi-Vantaa lennujaama. Peale 1,5h ootamist saime Dubai lennule, mis oli ikka super-duper lennuk. Telekad, pleedid ja kõik, mis tegi lennureisi nauditavaks 5,5h läks justkui linnulennul. 
Hotell oli samuti suurepärane, söögivalik oli küll kohati nii ja naa, aga kui tahta, siis leiad ikka tervislikemaid valikuid. Jõusaal oli näiteks väga hea valikuga (sama firma masinad, mis MyFitnessis) nii et sellega olin mega rahul. Reisi jooksul jõudsin sinna kolmel õhtul.
Liiklemisega linnas on küll suht väike valik, põhimõtteliselt kõige mugavam valik on takso, mis kusjuures Dubais on odavam, kui Eestis, aga vahemaad sellest väga pikad. Muidugi on ka trammid ja metrood bussid jne, aga see palju aeganõudvam nii et meie liiklesime ainult taksoga.
Dubai läheduses on palju randasid, me käisime kolmes erinevas: Kite, Jumeirah ja Marina Beachil. Meie lemmikuks osutus Kite Beach, sest real olid juures korralikud söögikohad ja -putkad ning oli lähedab Burj Arab-ile ehk vaade oli superlux!!
Vaatamisväärsustest samuti Dubais puudu ei tule. Meil ikka oli peaaegu iga õhtu sisustatud mõne uue koha avastamisega. Me külastasime Burj Khalifa (must be in Dubai, kuigi see järtsus seismine oli üsna shokeeriv), Miracle Garden (megamega suur lilleaed), erinevad kaubanduskeskused (Dubai Mall, Marina Mall ja Emirates Mall), Marina Promenaad, Pier 7 restoran, The Palm (palmikujuline saar), Atlantis The Palm (tuntuim hotell Dubais). 
Ilm oli Novembri lõpus ikka üllatavalt kuum, arvasin, et pigem on tuuline ja rohkem pilves, aga meil vedas. Kõik päevad olid päikselised ja alles siis hakkas sadama, kui me juba istusime lennukis, et hakkata koju tagasi sõitma. 


Kokkuvõttes on Dubai väga imeline linn, mida külastada. Pigem on ta öölinn, sest kõik näeb palju-palju ilusam, kui päeval. See riik võib olla küll väga kallis, aga külastamist on ta siiski väärt! :))

esmaspäev, 5. november 2018

•Enesekindlus ja eneseusk

Kui olla aus, siis see on miski mida paljudel naistel või isegi meestel ei ole. Nad pole enda eluga rahul- kas siis välimuse, iseloomu, töökoha, hobide, sõpradega jne.. aga mida keegi arvatagi ei oska on see, et enesekindlus paistab ikka väga korralikult kōiges, mida sa teed välja.
Toon näite: kui sa kõnnid tänaval sirge seljaga ja kindlal sammul jääb möödujal sinust 50% parem mulje, kui kõnnid pea norgus ja kuri nägu ees. Sa lood esmamulje endast just välimusega ja sellega kuidas sa käitud. Niiet järgmine kord mõtle sellele.
Teine näide: kas sa oled üks neist kes läheb kontrolltööd koolis või esitust bossile tegema sellise mõttega, et nagunii ma ei saa hakkama ja mul läheb halvasti?! Just nii palju teevadki, mitte mõeldes, et see paistab välja ka nende välimusest ja aju hakkab tâpselt samamoodi mõtlema ja tegutsema. Kokkuvõttes lähebki nii nagu sa endale enne sisestanud olid. Järgmine kord mine mõttega, et ma olen õppinud ja selleks ettevalmistunud. Ma andsin endast parima ja tulemus tuleb täpselt samavääriline minu pingutustele.
Kolmas näide (mis veidi kattub esimesega): kas sul on mõni kutt/tüdruk, kes sulle ikka no väga meeldib ja kellele on julm crush? I bet, et vähemalt 1/4 lugejatest on.. sa mōtled ikka iga paganama päev oma crushile, et kûll ta on ikka ilus ja lahe ja vahva, aga kindlasti sina ju talle ei meeldi, sest sa oled....! Boom juba see mõte viib su temast paljupalju kaugemale. Aga mis oleks, kui sa hoopis mõtleksid, et mulle meeldib ta ning ma püüan temaga sõbrustama hakkata, kes teab mis sellest välja võib tulla. Kuid usu tulemus on palju parem kui esimese mõtteviisi juures!!



Olen sellele viimasel ajal niii palju mõelnud, sest olen seda näinud oma silmaga nii palju. Vähemalt üks inimene, iga päev ütleb minu kuuldes, mis talle enda juures ei meeldi ja et kõik on halb. Ega ma ei judge, sest mul on endal samuti madalamaid hetki, kus pole endaga üldse rahul ja enesekindlus on 0 juures. Aga siis tean, et see ei aita ja proovin koheselt enda mõtteviisi muuta.
Blogialgusaegadel ma täiega koguaeg põdesin, mida-miks-kuidas keegi mu blogimisest arvab.. sest seda ei tee nii suurelt paljud minu vanused noored. No neid on palju, aga mitte sellises stiilis. Kui oleksin ainult sellepärast blogi tegemise katki jätnud, sest kardan teiste arvamust- poleks ma kunagi nii kaugele jõudnud, kui ma praegu olen. Ma poleks kunagi võitnud Aasta Noorblogija tiitlit ega saanud inspireerida noori toituma tervislikult ja treenima nii massiliselt kui ma seda teen praegu.
Ma võin ausalt öelda, et olen nii paganama uhke, et ma suudan peaaegu* koguaeg blogi osas halvustavad arvamused ära tõugata ja mitte neist välja teha. Ma olen nii uhke, et olen raske töö ja vaevaga jõudnud 16 aastasena blogiga nii kaugele nagu olen seda praegu teinud.
Hmm olgu, ma olen enda blogiga rahul. Aga kas ma ikka olen oma kehaga nii 100% rahul, kui te arvate. Vastus on kindel ei. Ma vaatan küll end vahest peeglist või piltidelt, et “Mida pekki ma olen paksuks läinud..” tegelt see muidugi ju nii pole. Selle juures on niiii palju faktoreid. Su keha näeb päeva jooksul nii mitu korda nii erinev välja. Sa lihtsalt pead oma keha armastama sellisena nagu see on. Muidugi seda pole lihtne teha, tean sest olen ise ju täpselt samas olukorras. Aga vaikselt enda mõtlemist muutes on võimalik teha suuri muutusi. Sa pead endasse lihtsalt uskuma!
jagama
Eneseusk-ja kindlus on niiniii tähtsad faktorid, mida endas arendama peaksid! Muidugi oleneb inimestest, kes on sinu ümber (siin kohal tänud mu kutile, kes minusse enesekindlust aina rohkem süstib). Leidke endale sõber/pereliige/tuttav, kes teile sama head mõju avaldaks!!

Üks asi mis kuulub veel enesekindluse juurde on see, et tuleb lõpetada enda võrdlemine teistega, sest see on niii vale! Tunnistan, et teen seda ise ka väga tihti- bad me!! Aga siis püüan kohe enda mõtlemist suunata sellele, mis mul endal kõik olemas on ja kui väga mul on vedanud.

Not caring what other people think is the best choice you will ever make!💖