pages

neljapäev, 6. detsember 2018

Puusa saaga.. ma ei tea mitmes osa :((

Olen veebruarist saati teile kajastanud kõike, mida mina olen läbi elanud, kus arstidel käinud ja mis informatsiooni saanud. Ma olen saanud mitmeid diagnoose, millest lõpuks ÜKSKI ei pidanud paika!! Terve (peeaegu) aasta jooksul kirjutatud postitused on siin , siin ja siin ning kõige esimene siin. Kes tahab saab lugeda ning end kurssi viia. 
Viimase kuu jooksul käisin umbestäpselt 3 korda Dr.Mardna vastuvõtul, kus hoiti mul silma peal ning vaadati ja mõeldi- mida teha , kuidas teha ja kas teha. Isegi Soome arst oli tihti kohal, kellel kogemust palju. Lõpuks leppisime kokku, et 30.novembrini antakse mulle mõtlemisaega, kas olen valmis operatsioonile minema, sest arstid arvasid, et ma ei peaks igapäevaselt kannatama koguaeg valu. Kuid kaks päeva enne vastuvõttu sain ma arstilt kõne, milles öeldi, et mulle leiti operatsiooniaeg ja haigekassa oleks isegi nõus rahastama. Pikemalt mõtlemata võtsime selle vastu, kuigi sees oli suur hirm, sest ega ma ei teadnud midagi- taastumisest jne.. Kuid teadsin, et lõpuks saab siiski kõik korda ja pean selle ära tegema. Mõnes mõttes oli isegi vähene etteatamisaeg hea, sest siis polnud aega üle mõelda, sest need kaks päeva koolis läksid linnulenul.. 

Reedel, 30.novembril 9:30 registreerisngi end Magdaleena haiglasse sisse, sain oma palati. Oodata tuli kokku umbes 2,5h, sest järjekorras olin teine. 11:45 tuldi mind opisaali viima ja tagasi oma palatisse jõudsin 15:50 paiku- selle aja sisse jäi opp ja ärkamisaeg. Seejärel pidin veel 2h toibuma ja saingi koju. Kindlasti mõtlete, mis mul siis kokkuvõttes ikkagi opereeriti, siis see on niii keeruline seletada, nad leidsid põhjuse alles siis, kui nad olid oppi alustanud. Operatsiooniärgses vastuvõtus sain teada, et kõhre äär oli narmastunud ning see tuli laseriga teha tasaseks. Lisaks oli miski liigeste vahel pehmenenud ja nad lasid sinna tugevdavat ainet.   Tegelikult see 6mm pikkune tsüst,  mida koguaeg uuriti polnud üldse valu põhjustajaks ning see jäi puutumata.
 Muidugi olin ma väga-väga õnnelik, et samal päeval koju sain, aga alles koju jõudes hakkasin mõistma, mis mind järgmistel nädalatel ootama hakkab. 

Kõik on niii raskendatud, millegagi hakkama "peaaegu" ise ei saa ning kui midagi ise tahan teha, siis see kõik toimub nii aeglaselt ja valulikult. Esimesel kolmel päeval ma lihtsalt nutsin iga väikse asja peale, sest mõtlesin, et see ei lähegi paremaks. Ühed valuvaigistid sain haiglast, mis on väga-väga tugevad, neid tohib võtta korra ööpäeva jooksul niiet jätan selle õhtusse, et öösel magusalt magada saaks. Päevased tavalised valuvaigistid midagi ei aita ehk päeval phm kannatan :D  Kuid nädala möödudes on mul juba kordades parem nii et ootan taastumist väga, et saaks lõpuks tegeleda jälle sellega mida armastan- tugevad jõusaalitrennid ja loodetavasti ka võistlemine!

Praeguseks ongi kõik, kirjutan jälle, kui füsio juurde lähen ja uut informatsiooni saan.. 
Kallidpaid lugejatele ja neile, kes häid soove minu poole teele saatsid!💖

laupäev, 1. detsember 2018

DUBAI

Minult küsiti mitmeid kordi, kas võiksin oma reisist teha blogipostituse ja kui soovi on, siis miks mitte. Kuigi fitnessi teemadest läheb see veidi eemale, kuid loodan, et ikka huvitav lugemine. 

Mõte reisile minna tuli üldse hästi ootamatult, umbes 1,5 nädalat enne minekut, kogu pere tahtis puhkust ja hakkasimegi uurima kusmiskuhu. Alguses hakkasime otsima pakettreise, aga lõpuks nägime, et ega need hotellid just kõige paremad pole ja peame ikka ise kõik bookima. Mis meie jaoks oli uutmoodi, sest tavaliselt tegid reisikonsultandid selle töö meie eest ära. 
PS! Kes hakkavad reisile minema ja on hirm ise korraldamisel, siis tegelt uskuge, sellel pole põhjust.

Reis hakkas 18.novembri öösel, kell 3 hakkasime sättima Tallinna poole, kust lennuk meid esialgu viis Helsingi-Vantaa lennujaama. Peale 1,5h ootamist saime Dubai lennule, mis oli ikka super-duper lennuk. Telekad, pleedid ja kõik, mis tegi lennureisi nauditavaks 5,5h läks justkui linnulennul. 
Hotell oli samuti suurepärane, söögivalik oli küll kohati nii ja naa, aga kui tahta, siis leiad ikka tervislikemaid valikuid. Jõusaal oli näiteks väga hea valikuga (sama firma masinad, mis MyFitnessis) nii et sellega olin mega rahul. Reisi jooksul jõudsin sinna kolmel õhtul.
Liiklemisega linnas on küll suht väike valik, põhimõtteliselt kõige mugavam valik on takso, mis kusjuures Dubais on odavam, kui Eestis, aga vahemaad sellest väga pikad. Muidugi on ka trammid ja metrood bussid jne, aga see palju aeganõudvam nii et meie liiklesime ainult taksoga.
Dubai läheduses on palju randasid, me käisime kolmes erinevas: Kite, Jumeirah ja Marina Beachil. Meie lemmikuks osutus Kite Beach, sest real olid juures korralikud söögikohad ja -putkad ning oli lähedab Burj Arab-ile ehk vaade oli superlux!!
Vaatamisväärsustest samuti Dubais puudu ei tule. Meil ikka oli peaaegu iga õhtu sisustatud mõne uue koha avastamisega. Me külastasime Burj Khalifa (must be in Dubai, kuigi see järtsus seismine oli üsna shokeeriv), Miracle Garden (megamega suur lilleaed), erinevad kaubanduskeskused (Dubai Mall, Marina Mall ja Emirates Mall), Marina Promenaad, Pier 7 restoran, The Palm (palmikujuline saar), Atlantis The Palm (tuntuim hotell Dubais). 
Ilm oli Novembri lõpus ikka üllatavalt kuum, arvasin, et pigem on tuuline ja rohkem pilves, aga meil vedas. Kõik päevad olid päikselised ja alles siis hakkas sadama, kui me juba istusime lennukis, et hakkata koju tagasi sõitma. 


Kokkuvõttes on Dubai väga imeline linn, mida külastada. Pigem on ta öölinn, sest kõik näeb palju-palju ilusam, kui päeval. See riik võib olla küll väga kallis, aga külastamist on ta siiski väärt! :))

esmaspäev, 5. november 2018

•Enesekindlus ja eneseusk

Kui olla aus, siis see on miski mida paljudel naistel või isegi meestel ei ole. Nad pole enda eluga rahul- kas siis välimuse, iseloomu, töökoha, hobide, sõpradega jne.. aga mida keegi arvatagi ei oska on see, et enesekindlus paistab ikka väga korralikult kōiges, mida sa teed välja.
Toon näite: kui sa kõnnid tänaval sirge seljaga ja kindlal sammul jääb möödujal sinust 50% parem mulje, kui kõnnid pea norgus ja kuri nägu ees. Sa lood esmamulje endast just välimusega ja sellega kuidas sa käitud. Niiet järgmine kord mõtle sellele.
Teine näide: kas sa oled üks neist kes läheb kontrolltööd koolis või esitust bossile tegema sellise mõttega, et nagunii ma ei saa hakkama ja mul läheb halvasti?! Just nii palju teevadki, mitte mõeldes, et see paistab välja ka nende välimusest ja aju hakkab tâpselt samamoodi mõtlema ja tegutsema. Kokkuvõttes lähebki nii nagu sa endale enne sisestanud olid. Järgmine kord mine mõttega, et ma olen õppinud ja selleks ettevalmistunud. Ma andsin endast parima ja tulemus tuleb täpselt samavääriline minu pingutustele.
Kolmas näide (mis veidi kattub esimesega): kas sul on mõni kutt/tüdruk, kes sulle ikka no väga meeldib ja kellele on julm crush? I bet, et vähemalt 1/4 lugejatest on.. sa mōtled ikka iga paganama päev oma crushile, et kûll ta on ikka ilus ja lahe ja vahva, aga kindlasti sina ju talle ei meeldi, sest sa oled....! Boom juba see mõte viib su temast paljupalju kaugemale. Aga mis oleks, kui sa hoopis mõtleksid, et mulle meeldib ta ning ma püüan temaga sõbrustama hakkata, kes teab mis sellest välja võib tulla. Kuid usu tulemus on palju parem kui esimese mõtteviisi juures!!



Olen sellele viimasel ajal niii palju mõelnud, sest olen seda näinud oma silmaga nii palju. Vähemalt üks inimene, iga päev ütleb minu kuuldes, mis talle enda juures ei meeldi ja et kõik on halb. Ega ma ei judge, sest mul on endal samuti madalamaid hetki, kus pole endaga üldse rahul ja enesekindlus on 0 juures. Aga siis tean, et see ei aita ja proovin koheselt enda mõtteviisi muuta.
Blogialgusaegadel ma täiega koguaeg põdesin, mida-miks-kuidas keegi mu blogimisest arvab.. sest seda ei tee nii suurelt paljud minu vanused noored. No neid on palju, aga mitte sellises stiilis. Kui oleksin ainult sellepärast blogi tegemise katki jätnud, sest kardan teiste arvamust- poleks ma kunagi nii kaugele jõudnud, kui ma praegu olen. Ma poleks kunagi võitnud Aasta Noorblogija tiitlit ega saanud inspireerida noori toituma tervislikult ja treenima nii massiliselt kui ma seda teen praegu.
Ma võin ausalt öelda, et olen nii paganama uhke, et ma suudan peaaegu* koguaeg blogi osas halvustavad arvamused ära tõugata ja mitte neist välja teha. Ma olen nii uhke, et olen raske töö ja vaevaga jõudnud 16 aastasena blogiga nii kaugele nagu olen seda praegu teinud.
Hmm olgu, ma olen enda blogiga rahul. Aga kas ma ikka olen oma kehaga nii 100% rahul, kui te arvate. Vastus on kindel ei. Ma vaatan küll end vahest peeglist või piltidelt, et “Mida pekki ma olen paksuks läinud..” tegelt see muidugi ju nii pole. Selle juures on niiii palju faktoreid. Su keha näeb päeva jooksul nii mitu korda nii erinev välja. Sa lihtsalt pead oma keha armastama sellisena nagu see on. Muidugi seda pole lihtne teha, tean sest olen ise ju täpselt samas olukorras. Aga vaikselt enda mõtlemist muutes on võimalik teha suuri muutusi. Sa pead endasse lihtsalt uskuma!
jagama
Eneseusk-ja kindlus on niiniii tähtsad faktorid, mida endas arendama peaksid! Muidugi oleneb inimestest, kes on sinu ümber (siin kohal tänud mu kutile, kes minusse enesekindlust aina rohkem süstib). Leidke endale sõber/pereliige/tuttav, kes teile sama head mõju avaldaks!!

Üks asi mis kuulub veel enesekindluse juurde on see, et tuleb lõpetada enda võrdlemine teistega, sest see on niii vale! Tunnistan, et teen seda ise ka väga tihti- bad me!! Aga siis püüan kohe enda mõtlemist suunata sellele, mis mul endal kõik olemas on ja kui väga mul on vedanud.

Not caring what other people think is the best choice you will ever make!💖

kolmapäev, 24. oktoober 2018

Tervisliku elustiili juurde kuulub muidugi ka hea enesetunne ja hea välimus- muidu ei tunne õige naine end ju hästi.. Eriti talve tulekul hakkab nahk aina kuivama, käed lähevad karedaks- no kõige nõmedam asi ikka!! Kuid ma olen sellele leidnud lahenduse: Eucerini Aquaphor salvi, mis sobib peaaegu igale kehapiirkonnale. 
Olin sellest väga palju kuulnud nt Buduaarist (telesaade laupäeva hommikuti), samuti internetist lugenud ja otsustasin, et proovin siis ise ka järgi. Talviti on mu käed alati karedad ja näonahk kuivab, see kreem tundus justkui 2-3-4 in 1, sest toimeid tundus kohe liiga palju ja liiga häid :))

Kas sa oled nende inimeste hulgas, kellel tekib suhteliselt tavalistest asjadest allergia (pesupulbrid, seebid, kosmeetika)? Siis Aquaphor salv on suurepärane eriti tundlikule nahale, sest niisutab seda ning  leevendab ärritust. Äkki kardad nüüd, et võib tekkida hoopiski sellest salvist allergia, siis see on ka peaaegu võimatu, sest toote valmistamisel pole kasutatatud värvi-, lõhna- ega säilitusaineid! 
Tahate teada, mis teeb selle kreemi nii suurepäraseks- seal on  seitse koostisosa, mis kokku pannes nii mõjuvad. Toon välja nendest kolm: esiteks on seal Panthenol- mida kasutatakse niisutava toimeaine tõttu, samuti ka pisikeste põletuste ravimiseks. Näiteks võib seda kreemi kasutada ka peale tätoveerinugu tegemist, et ravida. Järgmisena sisaldab see glütserooli, mis on ka niisutava toimega ja ärrituse vastu. Puhast glütserooli kasutatakse ka putukahammustuste ja konnasilmade vastu. Viimasena on seal bisabolol, millest ma polnud varem mitte kui midagi kuulnud. Väikse otsingu järel sain teada, et sellel on põletiku ja ärrituse vastane toime, kuid ka mikroobivastane toimeaine. 

Need kolm koostisosa mõjuvadki nii hästi naha kuivusele ning aitab sellele barjääri kasvatada, mis nahka pehmena hoiab.


Aquaphor salv on suurepärane:


  • Kandadele, mis lõhenevad
  • Karedatele kätele 
  • Katkistele küünenahkadele
  • Rahustab nahka, peale laseravi või tattoo tegemist
  • Pindmiste põletuste korral
Ise järgi proovides võin öelda, et kogu mu kirjutatud jutt on täiesti tõene, sest päriselt muutusid minu käed kohe palju pehmemaks. Samuti polnud enam katkisi ja koledaid küünenahkasid.
Seda suurepäraste toimeainete, kuid väga heade koostiosadega kreemi saate osta hästi varustatud apteekidest.

Kallid-paid ja kirjutame juba järgmises postituses!💓
 




laupäev, 13. oktoober 2018

Märkamatult on suve lõpust juba 5 nädalat möödas ning Septembri kuugi seljatatud, aga mind siin blogis väga tihti näha pole. Miks siis? Muidugi võiksin öelda, et vabandused on vabandused, et peaksin ikka seda aega leidma ning siia teile kirjutada, kuid uskuge mul on tõeeeeesti väga kiire graafik. Seda on ilmselt näha ka sellest, et ma instagramis pole ka nii aktiivne kui varem, kuid parandan ikka vaikselt seda viga. 
Sellest aastast olen siis lõpuklass, kõigi eksamitega. Täpsemalt tuleb mul sel aastal põhikooliga hüvasti jätta. Kui olla aus, siis see üheksa aastat on läinud ikka tagasimõeldes linnulennul. Aga kõrvaline jutt kuulub mujale, miks ma siis just praegu nii tiheda graafikuga olen? Sest üheksas klass on ikka nii mitu-mitu korda raskem, kui ükski eelmine kooliaasta. Ma olen alati olnud rohkem lahtise peaga, kunagi pole pidanud heade hinnete jaoks väga pingutama, kuid see aasta muutis kõike. MA PEAN KODUS ÕPPIMA! Mis on minu jaoks niii harjumatu, sest eelmistel aastatel kooliuksest välja astudes ma enam koolikotti ei puudutanud. Nüüd õpin peaaegu iga õhtu ühe tunni, lisaks nädalas on üks päev, kus lausa õpin neli tundi, et oleks korraga asju ette tehtud. Ja on niiiii palju kontrolltöid ning tunnikontrolle. Aga vinguda pole mul vaja, sest siiani olen ikka ilusti kõik tehtud saanud.
Septembrist läksin ma ka tööle, meie Tantsukooli adminniks. Nii hea on olla tagasi seal, kus olen oma elust 6 imelist aastat veetnud. Seal käin küll ainult ühe päeva nädalas nii et kooli, see segama ei hakka. Pigem tuleb rohkem täiskasvanu tunne sisse, vastutust ju ikkagi on.

Trenni ja toitumise juurde jõudes võin öelda, et olen oma mõnusas rutiinis tagasi- mis mulle tegelt ju väga meeldibki. Treenin 4-5x nädalas. Jaotatult: 1. õlad, rind, triits; 2. selg, biits; 3. aeroobne, kõht ja jalad (mida olen vaikselt jälle hakkanud raskustega treenima); 4. ülakeha koos ja 5. tavaliselt vaatan jooksvalt, mida isu teha on. Toitudega olen ka ilusti järje peal ning isegi nädala sees trackin MyFitnessPal-i. Kuidagi mõnus on asjadel silma peal hoida, et kas söön ikka piisavalt ja kuidas makrod jaotatud.
Nädalavahetusel annan toidupäevikule puhkust ja söön nii nagu n.ö tahan, ikkagi suuremas osas tervislikult. Muidugi luban endale ka väljassöömist ja veidi isude rahuldamist, aga kõike ikka mõistusepiirides. Täpselt nii mulle meeldibki :))
Käisin ka Roela koolis loengut andmas noortele, et neid inspireerida tervislikult toituma ning sügisvaheajal lähen JK Tarvasesse samuti noortega rääkima. Niii hea on näha, et noore inimese jutt ikka läheb noortele rohkem korda, kui täiskasvanu oma! 😉


Luban, et püüan ikka teile rohkem aega leida ning jutustama erinevatel tervisliku elustiili teemadel. 
Kallid-paid ja järgmise korrani!!



reede, 28. september 2018

Oot-oot, ma olen ainult harjunud võitma?

Nüüd tuleb üks postitus otse südamest, selle kohta, kuidas elu õpetab mind ka võitmise asemel kaotama. Jah, me keegi ei oska oma emotsioone ja tundeid iga hetk õigesti väljendada, kuid eks see ongi elu ilu- seda õppida.

27.09 toimus Rakveres ehk mu kodulinnas Noorte Inspiratsioonipäev, kus tunnustatakse noori, kes inspireerivad teisi noori. Endale üllatuseks olin minagi nomineeritute hulgas. Ega ma seda isegi ei teadnud, enne kui oma klassi sinna üritusele registeerida tahtsin. Üritusel oli neli kategooriat ja minu oma kõige suurem, selle nimi oli "Aasta Noortegija". Konkurente oli mul minu mäletamist mööda 5. Muidugi algul polnud oma võidus kindel, kuid siis mõtlesin, et see mida teen noorte heaks on ikka suur asi. Ma motiveerin neid igapäevaselt trenni tegema ja tervislikult toituma, ma võitsin Eesti Blogiauhinnad. Arvasin, et see on vägagi inspireeriv. 
Südame tagudes kutsuti mind lavale ja kiideti ilusate sõnadega. Ütleme nii, et olin viimase hetkeni lootusrikas ja veidigi liiga eneskindel, et võit saab minu omaks, kuid mis juhtus on see, et MA EI VÕITNUDKI!! Muidugi laval enda pettumust välja ei näidanud, aga lavalt maha astudes nägi iga saalis istuja mu näost pettumust ja isegi mu kurja ning tõsist pilku. Peale seda astusin põhimõtteliselt saalist kohe välja, võtsin oma mantli ja lahkusin teatrist. 
Muidugi oli mu telefon täis sõnumeid sõpradelt/sõbrannadelt, kes arvasid, et ma võidan ja tegid minust laval pilte. Nende üllatus ja pettumus oli kokku sama suur, kui minu oma.
 PS! Tänan kõiki heade sõnade eest!!💓


Teatri ees seistes ja ema oodates, püüdis mu kallim ikka mulle selgeks teha, et ega igakord ei saagi võita ja, et peaksin õppima ka kaotama. Minu jaoks olid need sõnad justkui tühja öeldud, sest minu peas käis ikka see, et "Mis asja, ma saan üle Eestilise auhinna, aga oma väikses Rakveres mitte?!" Ma olen harjunud, et kui olen millegi kallal, siis tuleb ka vastav tulemus- tavaliselt siis võit/hea hinne. Kuidas siis seekord nii ei olnud..?
 Ema saabus mulle järgi ja ma istusin autosse, ta nägi mu pettumust ja püüdis lohutada, kuid ega temagi sõnad mind ei lohutanud.
Trenniriided selga ja suundusin saali, kus mul oli küll plaanis teha aeroobne+kõht, aga süda ütles, et raskustega trenn oleks praegu teraapia eest.
Kas mul tuli raske trenn?- kindel jah 
Kas see tegi mu olemise paremaks?- veel kindlam jah!

Peale trenni ma olin justkui täiesti teise mõtlemisega inimene. Kõik oli justkui ühe 1,5h trenniga selgeks saanud. Ma ei saagi alati arvata, et võidan. Endasse tuleb uskuda, kuid ei tohi olla liiga enesekindel! Armsad jälgijad, ärge võtke kõike nii iseenesest mõistetavalt, muidu see toob teid järsult reaalsusesse tagasi. Just see juhtus ka minuga. Kuid nagu mu armsad sõbrad ütlesid, "Järgmised võidud on sinu" ja Villem "Kuigi ma ei võitnud tiitlit võitsin rahva südame suurima aplausi ja tuttavate toetusega".

Mõni äkki mõtleb, et miks ma üldse sllise postituse kirjutan.. just sellepärast, et tahan olla teiega 100% aus ja rääkida kõik südamelt ära. Ning kui teil ei lähe igakord nii nagu te arvate ja loodate, siis teadke, et kõigil on selliseid hetki :))


Aitäh igaühele teist, kes te loete mu blogi, jälgite toidupilte Instagramis ja kirjutate jne.. te olete need, kes panevad mu pähe pisikese mõistusehääle, mis paneb mu mõistma, miks ma seda teen.
Kallid-paid teile!😍

laupäev, 8. september 2018

Eelmine postitus oli hammaste valgendamise kohta ja nüüd mulle hakkas täitsa see arvustamine meeldima nii et täna võtan ma ette Luminescence Collection trenniriideid, mis praegu eestis populaarsust koguvad. 
Firma tuli enda trenniriietega välja minu teada umbes 2018 aasta suve algul ja nüüd kuu jooksul on võimalik neid ka tellida. Teate, need on toodetud Eestis! Kuid saadetakse ülemaailma kõigile tellitajetele! 😉 Muidugi piilusin nende tooteid paar korda ja kõiki trennitajaid, kes neid kandsid ja pilte postitasid. Sain aru, et tahan endale täpselt samamoodi ühte set-i. Valik nende kodulehel on küll väike, aga värve igale maitsele: sinised, virsiku roosad ja valged heleroosade laikudega. Viimase nimi oli Sunrise set ja see valituks saigi. 
Teenindus oli muidugi mega kiire ja sõbralik. Kaup jõudis minuni kahe tööpäevaga. Samuti teenindaja kellega rääkisin saatis mulle iga suuruse kohta mõõdud, et saaksin mõõta ja valida täpselt õige suuruse endale. PS! Mõõdud olid jumala õiged, sest riided istusid valatult!! 



Olen nii-nii õnnelik nende uute trennikate üle, nüüd on veel rohkem motivatsiooni värvilised trennikad selga tõmmata ja trenni lipata. Jah, võibolla hind ei ole kõige odavamate hulgas. Kuid usu, see raha on seda väärt, sest saad vastu tõsiselt kvaliteetsed trenniriided, mis on tugevast ja läbipaistmatust materjalist! 
Mina soovitan 100%😍