pages

teisipäev, 1. detsember 2020

LIFE UPDATE - EHK MIS VAHEPEAL TOIMUNUD ON?

Hei mu armsad!

 

Olen siin juba nädalakese mõelnud, et peaksin tegema korraliku life update´i.. ja kui lõpuks bloggerisse sisse logisin olin üllatunud, et viimane postitus suve alguse poolele on jäänud. Aga ärge muretsege, ma ei jäta teid millestki ilma ja kavatsen teile korraliku ülevaate kõigest teha.

Alustades sealt, kus viimase postitusega lõpetasin, siis ma käisin terve suve tööl. Siiani olen arvamusel, et igal noorel võiks olla töökogemus. See õpetab sulle reeglitest ja lubadustest kinni pidama, sa näed kuidas on päriselt pikki päevi töid teha. + mina õppisin, et tegelikult raha ei tulegi nii lihtsalt, sest ausalt öeldes blogiga tööd teha on lihtsam, kui päevast-päeva kohvikus jalgadel teenindaja olla. Lisaks hakkasin ka raha koguma ja hoidma, veel rohkem kui varem, sest tundes kuidas raha tuli raskelt ei tahtnud seda lihtsakäeliselt kulutada. Ma olen kogemusega 100% rahul, kuigi ilmselt see töökoht mulle polnud täiesti sobiv. Mu tervis on nii tundlik kuumale ja pagariäris suvel töötades oli ikka väga julm- vahel ikka oli õhku täiesti null ja enesetunne halb. Mis kahjuks tõi mulle ka ärevust ja veidi negatiivseid emotsioone. Aga siiski kokkuvõttes olen ma selle valikuga rahul ja kogemused olid suurepärased.

Ja üldse tõi suvekuum mulle raskusi, sest kuumus pani mind päris halvasti tundma- nii et päeval tahtsin südamest olla toas külma konditsioneeriga ja alles õhtul nina õue pista. Pidin võitlema oma hirmuga kuuma ilma ees, täitsa vist võitu ei saanud, aga asi kindlasti paranes ja oskasin tundega toime tulla.


Enne sügise algust ehk mõnusal soojal suvel toimetasime päris palju, küll käisime päiksetõuse ja -loojanguid vaatamas, poodlemas, rannas, sõpradega saunatamas ja filmikaid tegemas. Aga palju aega veetsime peikaga ka kahekesi, mis vist oli esimene suvi kui nii palju asju kahekesi tegime. Suureks plussiks oli kindlasti ka see, et kallim sai suve algul load&auto. Tänu sellele oli Eesti lahti, mine sõida ja tee mis tahad :)

Ma tegin endale suve jooksul kolm tattoo´d, nende tegemine on olnud mu unistus juba 15.eluaastast saati ja nüüd see täitus!


Oh yes! Muidugi tegin ma ära ka ARK´i teooria- ja sõidueksami- ESIMESE KORRAGA!! See kergendus kui kõik eksamid tehtud ja saad sünnipäeval kohe lubadele järgi minna on lihtsalt nii hea! Ootan juba, et need viimased kolm nädalat kähku mööduksid :)) Load sain kätte kui 18 sain! Oi kui õnnelik ma olin! Mu 18.sünnipäev oli lihtsalt maailma parim! Pidu sõpradega oli täpselt selline nagu unistanud olin ja perega samuti! Kõik läks imeliselt! 


Suve lõpus otsustasin mõneks ajaks teha kofeiniiga lõpparve, sest  märkasin seost mu ärevusel ja kohvi joomisel. Mõni aeg peale tarbimist tundsin, et süda hakkab kloppima- and there it goes.. aga kui hoidusin kofeiinist, siis neid tundeid ei tulnud. Nüüd ma enam igapäevaselt kofeiini ei tarbi, aga korra-kaks nädalas joon Beliefi, sest see on siiski mu lemmik. Aga tõesti siis, kui vajan lisaenergiat, enam niisama ei joo.

Last but not least, tahtsin veidi rääkida ka sellest, miks ma enam kooli kõrvalt tööle ei läinud. Kes mind pikemalt jälginud teab, et ma viimased paar aastat käinud kooli kõrvalt ka tööl. Peale tervet suve töötades otsustasin, et ei lähe tagasi oma vanale töökohale ega ka jää uude. Otsustasin, et tahan keskenduda täielikult koolile ja oma instagramile/blogile ning seda arendada. Aga kahjuks kui peale kooli lähed otse tööle ja peale seda koju magama, siis seda aega ei jää.

Kolm kuud on kooli algusest möödas ja olen selle otsusega siiani väga rahul. Ma saan ise valida, kas lähen trenni peale kooli või õhtul, kas õpin kohe või hiljem. Igastahes andis see mulle vabadust ja palju aega tegeleda nende asjadega, mis soovin. Kahjuks kõike (paljut) tehes ei suuda sa anda endast  100% ja millestki tuleb loobuda. See oli hetkel minule suurepärane valik. Aga nüüd jõuluajal oli neil vaja veidi lisa abi ja hea südamega nagu ma olen siis, muidugi ma lähen ja veedan töökaaslaste ja sõbrannadega seal kvaliteetaega.

Novembri keskel tegin raske otsuse. Ma lahkusin Fennecfiti tiimist, kuhu olin juba 1,5 aastat kuulunud. Pikalt tagamaadest ma ei räägi, need on isiklikud. Aga üleüldiselt öeldes tekkisid arusaamatused ja minu jaoks ei olnud see enam sama, mis kunagi alguses. Negatiivseid tundeid meie vahele ei jäänud ja nad on siiani mulle väga kallid ja olulised! Edasi liikusin Luminescence tiimi, olen Meeliga (selle trenniriiete firma looja) alati väga hästi läbi saanud ja teadsin, et olen sinna alati oodatud. Nüüd olen nende armsas tiimis ja tegime isegi esimese pildistamise! Olen kahe käega selle poolt, et muutused on elus vajalikud ja arvan, et need mõjuvad alati hästi.

Nüüd on käes juba detsembri algus. Lõpuks ometi see ilus aeg, kus kõik majad on kaunistatud, maitsvad söögid ja loodetavasti varsti ka valge lumevaip. Vaheaeg- oi kuidas ma seda juba ootan. Õpilasfirma, kool, blogi ja trenn- kõik on kokku nii väsitav ja ootan juba puhkust. Aga kui ma olen aus, siis naudin seda kõike väga! Ma teen seda, mida ma armastan, olen õnnelik ja tänulik iga päeva eest, mis mulle on antud.

Õpilasfirmast teen eraldi postituse, kus räägin kõigest!! Kui selle siia kirjutaks läheks see liiga pikaks..

 

Mõnusat jõuluaega

Teie Johandra


neljapäev, 18. juuni 2020

Ma läksin päris tööle?

Täpselt nagu paljud noored otsivad suveks endale töökoha, tegin ka sel aastal mina. Ma pole varem endale kunagi suveks tööd võtnud, vaid töötanud korra nädalas kooli kõrvalt. Suved on mul tavaliselt olnud 100% puhkamiseks, sest olen tavaliselt kooliaastast nii väsinud olnud. Aga samas tean, et juba juulis tunnen kodus passimisest igavust, ehk see aasta olin targem ja asusin tööd otsima. 
Rakveres on üks armas kohvik/pagarikoda nimega Pätsi Sahver, kellega me tegelikult juba pikka aega tagasi ühe projekti kallal töötama asusime (hetkel on see veel saladus!!), aga siis tuli vahele eriolukord ja selle edasi lükkasime. Seejärel tulin mõttele, et kui me juba koos töötame, siis miks mitte sinna ka päriselt suveks tööle minna. Tavaliselt on suvel lisatöötajaid vaja igalpool. Olin varem ühe omanikuga koostöö kohta juba rääkinud ning siis kirjutasin talle mais, et "Hei, kas teil suveks lisatöölisi on vaja?  võin tulla kasvõi kohe! Olen varem adminnina töötanud ja usun et saaksin ka teie juures hakkama." Tundub küll päris otsene, aga kuna olime varem suhelnud, siis tegelikult ei olnud sellest midagi! Sain vastuse, et midagi kindlasti leiavad ja et võiksin proovipäevale tulla. Ja täpselt nii lihtsalt see käiski! 100% läks mul asi nii lihtsalt, sest mul olid enne tutvused ees.. aga kui võõrasse ettevõtesse tööle soovid kandideerida, siis peaksid kindlasti saatma CV ja kaaskirjad jne.. 
Ühel kolmapäeval läksin rõõmsalt proovipäevale ja tegelikult sain alguses suure šoki! Ma ei olnud kunagi teinud sellist teenindaja tööd, terve päeva jalgadel.. Varem oli mu "tööks" blogimine, mida ei saanud uue töökohaga võrreldagi. Enda jaoks tegin ka selgeks selle, et tegelikult ei läinud ma sinna tööle raha pärast- tegelikult tahtsin saada kogemusi, milline on päris töö, mida suurem osa inimestest teeb. Sain ka instagramis küsimuse, et kas kunagi tahan olla palgatöötaja või ettevõtja, siis pooldan teist valikut. Aga et kunagi olla ettevõtja, pead sa ka saama palgatöötaja kogemusi!  Proovipäeva juurde tagasi tulles, muidugi töökaaslased aitasid ja juhendasid mind palju, aga esimesel päeval ma siiski olin nii aeglane ja kõik võttis niiii palju aega. Raske oli jätta kõiki nimetusi meelde ja kuidas neid siis veel kasasse lüüa?! Päeva lõpus olin nii läbi ja mõtlesin- mis asja, päriselt inimesed teevad seda päevast päeva? 
Instagramis küsiti mitmeid kordi, et mida ma siis täpsemalt Pätsis teen? Ühest vastust ma anda ei saa, teen peaaegu kõike mida vaja! Algselt läksin sinna teenindaja ametisse, aga ega see ei tähenda ainult klientide teenindamist. Noh muidugi me teenindame kliente, samas täidame kõiki riiuleid, et need toodetest ikka ilusti pungil oleksid, peseme nõusid (kui kliendid söövad kohapeal või pagarite vorme, kui oleme tooted ära müünud), oleme poole kohaga baristad- ehk teeme klientidele kohvi, vahel pakendame tooteid, voldime karpe, valmistame juustu-ja kohupiimapalle ning täidetud croissante, päeva lõpus koristame muidugi kõik ära ka! Niiet tööülesandeid ikka jagub korralikult ja igavust ei teki :D 
Olenemata sellest, kui raske ja pikk ka tööpäev ei oleks, siis tegelikult mulle nii väga meeldib see töö! Ma tunnen, et kliente on nii vahva teenindada, tööülesandeid on nii palju et rutiini seal küll ei teki! Muidugi on kuumade päevadega vahel päris raske, eriti kui tuleb palju soojasid saiakesi ahjust, mis röövivad kogu õhu. Aga see on reaalselt ainus miinus, sest ma olen mega tundlik sellele, kas on ikka piisavalt õhku.. olen kerge minestaja.
Mõned küsimused, mis minult veel küsiti:
1. Kas on Pätsi Sahvris töötades raske ahvatlustele järgi anda?
Olles nüüd täiesti aus, siis arvan et see on pigem alguse asi. Terve päeva jooksul saiakeste ja kookide vahel olles, tegelikult ennast ei isuta, sest töötad nendega päev otsa. Aga muidugi vahel mõtled mm kui hea oleks võtta üks kaneelisaiake ja juua kohv. Siis korra. nädalas luban seda endalegi. 
2. Kas sinu arvates on noortele kasulik suvel töötada?
100% jaa! Periood ei peagi olema pikk, aga kasvõi natukene kogemusi töövaldkonnas tuleb alati kasuks. Paneb ka noori mõistma, et ega see raha nii kergelt ei tule- peab ikka pingutama!
3. Kuidas on su tööraafik?
Mul on graafik igal nädalal erinev, töötan 2-4 tööpäeva nädalas. Olenevalt sellest, kui palju mind siis sinna appi vaja on :)
 4. Mis on su lemmik saiake?
Kaneelisaiake for sure!
5. Kas tööd on raske leida?
Väga palju oleneb töö leidmisel sellest, et kas sul on tutvusi. Tutvuste kaudu on tööle mitmeid kordi lihtsam saada!! Hetkel eriti peale eriolukorda võtavad ettevõtted vähem töötajaid ehk töö leidmine ka selles osas raskendatud. 

Aga tänaseks ongi kõik! Järgmise postituseni❤️


esmaspäev, 25. mai 2020

Mina ja ärevushood

Alustades seda blogipostitust mainin igaksjuhuks, et see kõik on miski, mis toimus minuga. Kõigil ei ole see samamoodi ja samuti ei pruugi ravimine käia samamoodi.. Kui asi on ikkagi hull, siis soovitan pöörduda psühholoogi juurde! Lisaks räägin ma asjadest nii lihtsalt ja ausalt, kui võimalik. Kui mõni termin pole päris õige, siis ärge pahandage :))
Ärevushoogude juured. Väike ärevus enne loengu andmist või hirm mõne uue olukorra ees on tavaline. See on mul alati olnud, aga järsku muutusid asjad hullemaks. Tegelikult ma ei tea "mis järsku". Hetkel ikkagi näen, kust asjad võisid arenema hakata, aga tol hetkel tundus see nagu välk selgest taevast.
Esimene asi, mis mäletan, et tekitas minus ärevust oli- kuumas kliimas reisil olek. + see, et mul pole võimalust vahepeal tuppa minna. Arvan, et umbes 4-5 aastat tagasi käisime perega puhkusereisil, kus ma kuuma ilma tõttu kokku kukkusin. Peale seda see hirm minuga reisides jäi, hoidsin koguaeg veekogu lähedale, et end jahutada ning jõin väga palju vett.
Pildil olengi reisil, rannas ja hirmus et kukun kokku. Tegelikult oli see hirm minu peas. Söön jäätist, et veresuhkrut tõsta. Kukla taga on jääkott, et veidi rahuneksin. 
Või teine asi, et kui ma pole pikalt söönud, siis tunnen tugevalt kuidas mu veresuhkur langeb ja halb hakkab- järjekordne hirmuallikas, mis ütleb "sa võid kokku kukkuda". Need olukord oli isegi arusaadav, et võisin karta selle kordumist, aga kui aastad edasi läksid- hakkasin kartma asju mida isegi veel juhtunud polnud ja mis olid suuremas osas minu peas.
See algas üle aasta aja tagasi. 2019.a veebruaris sõitsime treeneriga Tallinnast ühelt brändi ürituselt koju, ma ei olnud sel päeval jõudnud väga korralikult süüa. Ning oli olnud lähedasega väike nääklemine. Võtsime tee pealt bataadi friikaid ja sõitsime kodupoole. Järsku nagu välk selgest taevast tunnen, kuidas mul hakkavad jalad värisema. Ei mõelnud algul sellest midagi, aga siis tunnen ka, et veidi läheb süda pahaks. Enda sees vaikselt hullumas, aga ei tahtnud kellelegi midagi öelda. Koju jõudes jooksin voodisse ja helistasin kallimale, et ta tuleks kohe minu juurde, sest ma ei saa aru mis toimub. Ta tuli, ma rahunesin ja jäin magama. Aga nüüd tagasi mõeldes hakkasidki sealt ärevushood pihta. 
Järgmine hetk, mäletan uut ärevushoogu kui olime klassiga lõpuekskursioonil. Mul hakkas halb, ma ei osanud sellega midagi ette võtta ja läksin kajutisse varakult magama. Ja nii see edasi läks,  mõne aja tagant need hood mind hirmutasid. Suve kohta ma eriti ei mäleta.. ilmselt oli ka siis. Mäletan, et treeneriga vahel rasekemaid trenne tehes oli ka hirm minestamise ees või kui kusagil ruumis polnud piisavalt õhku. Lisaks olime bronninud sügiseks reisi perega, sain aru et saada üle oma hirmust pean rääkima asjatundjaga. Ma otsustasin minna Novembris psühholoogi juurde. 
Psühholoog ei saanud aru. Ma läksin, rääkisin talle ära kõik- endast, mis toimunud ja mida tunnen. Tegime erinevaid teste, et mu iseloomust aru saada. Ta oli šokis, ei suutnud mõista, kuidas minul noorel tüdrukul, kes tegelikult on vanuse kohta küllaltki edukas, sihikindel- on sellised probleemid. Kuu aega järjest, igal kolmapäeval ma tema juures käisin ja me püüdsime leida asjale lahendust. Ta arvas, et asi ongi selles, et olen nii noorena juba kasvanud suureks. Tegelenud selliste asjadega, mida noored tavaliselt ei tee. Ma tunnen, et ükskõik mida ma ei tee, pean ma suutma ja saavutama rohkem. Aga tegelikuses peaksin enda vastu hell olema. Ise olen mõistnud ka seda, et väiksena on mu elu olnud küllaltki lihtne. Vanemad on teinud meie jaoks kõike ja see et nüüd tuleb kõigega ise hakkama saada ongi hirmutav.
Kahjuks ärevushoogude vastu ei ole mingit salarohtu. Sellega peab inimene ise hakkama saama. Psühholoog suutis lihtsalt mulle selgeks teha, et kõik need hirmud on minu peas ja samuti seal pean ma nendega töötama. Mõtted=tegelikus. 
Nädal peale viimast kohtumist psühholoogiga tuli mu puhkus. Ootasin seda väga, et end välja lülitada ja lihtsalt olla. Kaasa ostsin raamatu, mis pidi mind koha peal aitama. Kahjuks tekkis ka reisil olles minus palju hirmu, et äkki kukun kokku. Lisaks kuna olin kodust eemal, siis muretsesin ka tagasi sinna.. 
Tagasi tulles ei olnud kahjuks miski minu vastu leebe.. Tekkisid koolis õpetajatega probleemid- räägin sellest täpsemalt siin. Samuti oli eraelus veidi raskemad ajad ja nii oligi mul üks ärevushoog teise järel.  Tundsin end justkui olevat mingis augus, kust ma ei osanud ise välja tulla. Suutsin teha elus muutusi. Vahetasin kooli, see tõi mu ellu uut energiat. Lahendasin asjad eraelus. Asi hakkas paremuse poole minema. 
Nüüdseks olen suutnud ennast korralikult ümber programmeerida nii, et ärevushood on pigem harvemad kui tihedamad külalised. 

Vastan nüüd mõnele küsimusele, mis lugejatel tekkisid:
Mida sa teed (maandad), kui tunned, et sul tuleb ärevushoog peale?
Selles samas raamatus oli väga head nipid. 
1. Püsi paigal, ära põgene selle eest vaid mine sellega kaasa. 2. Püsi olevikus- ära mõtle asjadele, mis on olnud ja mis võivad tulevikus tulla. 3. Korda endale tõeseid fakte- korda, et tegelikult ei kujuta sulle füüsiliselt miski ohtu, see on ainult sinu peas. 4. Küsi endalt, mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? (tihti on see täiesti väike ja tühine asi). 5. Hinga aeglaselt, sisse ja välja. 6. Korda seda kõike iga kord, kui uus hoog peale tuleb- ole järjekindel!!
Mis hetkedel sul täpselt ärevushoog tuleb?
Hetkedes, kus mul ei ole asjade üle kontrolli. Kuum kliima, tülid lähedastega, uus olukord. 
Kui tihti sul ärevushood tekivad?
Alguses väga tihti, ikka mitu korda nädalas. Aga nüüd karantiini ajal polnud mul mitu kuud ühtegi ärevushoogu. Paari nädala tagant võibolla mõni üksik ja kergem on. 

Kahjuks inimesed, kel ärevushood on elus kasvõi korra tekkinud- nad peavad nendega ilmselt elu lõpuni tegelema. Sa pead õppima olema tugevam, kui su mõtted. Alles siis, kui suudad ISE endale selgeks teha, et see on su peas, siis hakkavad need ka vähenema. 
Ma tunnen sulle südamest kaasa, kui sa pead ärevushoogudega silmitsi seisma. Aga ma usun sinusse, sa suudad neile vastu panna!!
Ma tundsin, et see on miski, millest ma pean rääkima. See on asi mida olen nii kaua hoidnud endale. Aga nüüd loodan, et hoopis kellegil teisel on sellest kasu❤️

pühapäev, 26. aprill 2020

Update

On juba palju aega möödas viimasest postitusest, aga tundsin et tulen uue postitusega välja siis kui on midagi kirjutada. Pastakast mõttetut juttu ma välja imema ei hakka. Tunnen, et nüüd on õige aeg teha väike update, mis vahepeal toimunud ja muutunud. 
See pole ilmselt kellelegi uudis, et nüüd peab rutiin olema väga kodune. Selliseks ongi mu igapäeva elu muutunud. Ma ei tea, kas ma olen imelik, aga ma naudin seda. Muidugi on mul kahju, et see haigus on ka inimelusid nõudnud, aga igas halvas on midagi head. Peab selle lihtsalt üles leidma. Ma olen ka suuremas osas lõpetanud uudiste lugemise, sest sealt leiab nii palju negatiivsust, mida vaja pole. Selline tunne, et meid püütakse rohkem hirmutada, kui informeerida. Muidugi tuleb olukorda tõsiselt võtta! Aga minu arvates on vahe, kas võetakse olukorda tõsiselt või kardetakse ja muretsetakse üle! 
Isolatsioon on muutnud näiteks seda, et ma olen isegi aktiivsem, kui kooli ajal. Ma käin iga päev jalutusringil, kõik activityd on päeva lõpus täis (ainult mõned erandid on). Jõusaalide sulgemise tõttu olen ka jõutrennid kodustesse tingimustesse. Olin kindel, et selles osas tekib mul raskusi. Tavaliselt kodus treenimiseks ma ei ole motivatsiooni leidnud. Jõusaal pani mind alati sellisesse mindset´i. Nüüd kui muud võimalust pole, siis mõtlesin ikka kodus kasvõi paar korda nädalas lihased läbi treenida. Karantiini alguses panin trenne ise kokku, aga nüüd olen viimased paar nädalat treeninud Kirsti koduse treeningprogrammi järgi. See on lihtsalt nii mõnus, harjutused on ette näidatud ja ajakulu 30-45 minutit, enesetunne pärast on lihtsalt imeline!😍
Lisaks treenimisele olen rohkem ka veetnud aega köögis kokates. Eriti meeldib mulle peikaga kokata, sest soolaseid roogi ta teeb minust paremini ehk nii areneda saangi. Ta vaatab palju kokavideoid ja jagab mulle alati häid nippe. Olen proovinud palju uusi retsepte, mille jaoks tavalises rutiinis aega ei leiaks.
Ilmselt ma pole ainus, kes on märganud, et kodus olles on ka väga lihtne päev läbi näksida. Õnneks selle küüsi ma langenud ei ole. Aga näiteks magusaisu tekib mul ikka. Kuid samas ma ka ei keela end, miks mitte süüa päevas üks jäätis või paar tükki šokolaadi. Kui olen aktiivne ja suurem osa päevast söön tervislikult, siis see väike magus ei tee mitte, kui midagi. Pigem ennetan suuremaid ülesöömisi- see on vähemalt praegu minu arvamus. 
Ega tegemist pole tavalise vaheajaga, kodus peab ju õppima ka.. Mul on sellega samuti vedanud, õpetajad ei pinguta õnneks õppimistega üle ja jõuab kõik tehtud. Muidugi pean hetkel veel uurimistööga pingutama, sest on võimalus, et seda veel äkki esitama peab?

Mu rutiinis on tulnud ka muutusi. Nüüd käime poes peamiselt ühe korra nädalas, mis tähendab suuremat ette planeerimist ja mõtlemist. Aga kokkuvõttes on see isegi mugavam. 
Lisaks oleme kallimaga alustanud uut harjumust, milleks on hommikused jalutuskäigud/jooksud. Minu jaoks tundus see alati midagi õudset, pigem treenisin pärastlõunal. Kuid peale esimest hommikut tekkis täielik (heas mõttes) sõltuvus, terve päeva oli ime hea tuju ja mõnus enesetunne.


Veidi ikka igatsen oma sõpru ja sõbrannasid ka. Aga kindlasti hetkel nendega ei kohtu, sest mida rohkem me ise panustame ja kodus oleme. Seda kiiremini saame tagasi tavaellu!

Tänaseks kõik, aga loodan et järgmine postitus tuleb juba varsti! Kallid-paid!🥰

kolmapäev, 4. märts 2020

Inimesed, keda sul enda ellu poleks vaja

Inglise keeles on suurepärane nimetus inimestele, kes mõjuvad sulle negatiivselt ja isegi võib öelda mürgiselt- toxic. Sellised inimesed ilmselt ümbritsevad sind mõnes eluetapis, aga kuidas ikkagi nad ära tunda ja nendega toime tulla?

Negatiivsed inimesed ei pruugi ainult sulle halvasti öelda, nende käitumisel on mitmeid varjundeid. 
1) Esimesed ongi need, kes ütlevad sulle ausalt ja näkku koguaeg midagi halvasti. Siin ei tohiks segamini ajada konstruktiivse kriitikaga! Sellised inimesed tõmbavad su enesekindlust nii alla, kui selline asi kestab pikalt võid isegi neid uskuma hakata ja elada selle järgi, mida arvab keegi teine- mitte sina ise. 
2)Räägivad su selja taga (ja see võib jõuda sinuni). Okei, keegi ütleb sulle oma arvamuse näkku, sa kuidagi võtad selle vastu ja elad edasi.. aga kui see inimene räägib sulle üht juttu ja on toetav- selja taga hoopis räägib teist(ja ilmselt mitte head). See on väga palju hullem. See võib panna sind tundma, et ei tea enam isegi, kas ja keda usaldada.. 
3)Vahele segajad. Sõbrad/sõbrannad, kes justkui jätavad mulje, et huvituvad kuidas sul läheb. Aga kui rääkima asud, siis segavad koguaeg oma jutule vahele. Vahel me ei saa sellest aru aga see on kindel, et tegelikult see inimene mängib sulle sõpra- tegelikuses ta seda ei ole (hea sõber vähemalt mitte). 
4) Emotsioonide karusell. Sõbrad kelle emotsioonid koguaeg muutuvad ja sellega kaasas käimine on päris väsitav. Muidugi tuleb oma sõpradele ja lähedastele olla toeks, kui on raske päev.. Aga igapäevaselt taluda kellegi teise emotsioone taluda ei ole okei! See tõmbab alla su enda tuju ja olemise. 
5) Ühte punkti toon kokku ka: tagarääkijad, inimesed kes end ohvriks teevad, pessimistid, kes panevad sind korduvalt pettuma. 

Arvan, et me kõik oleme vähemalt ühe sellise inimesega kokku sattunud või peame nendega igapäevaselt koos töötama!? Mida siis teha? 

  • Muidugi kõige parem soovitus oleks neist eemalduda, aga alati pole see kahjuks võimalik. Ma soovitaksin kuulata nende inimeste juttu, aga mitte võtta seda südamesse ja olla sellest väga in. Ära kuluta oma energiat inimestele, kes ei ole nõus samaga vastama!  
  • Kindlasti ei peaks sa ka enda isiklike asju rääkima, sest sa ei tea kunagi- äkki räägib ta neid edasi? Ehk räägi ainult selliseid asju, mille välja tulemine sulle mingit "kahju" ei teeks!
  • Suhtle nendega nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik! 


esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Uus aasta, uued muutused?!

Mõni aeg tegin poll`i, kus pakkusin kahte postitust ning sel hetkel sooviti rohkem teada saada mu eesmärke aastaks 2020, aga nüüd soovin kindlasti jagada teiega ka teist valikuvarianti. Selleks oli, mis muutused on mu elus toimunud. Tegelikult on see lihtsalt üks suur muutus, mis vajab välja kirjutamist ehk alustame!
Ühe lihtsa lausega saan selle välja öelda: MA VAHETASIN KOOLI!! 
Ma olen pikalt blogis rääkinud, et käin Rakvere Reaalgümnaasiumis, kus alustasin esimesest klassist ja otsustasin sinna jääda ka gümnaasiumisse.. see valik otsustus minu jaoks nii valeks! Poole aasta pealt otsustasin minna Reaalkoolist üle Erakooli. Põhjuseid oli muidugi mitmeid ja tegelikult mõlgutasin seda mõtet enda peas juba suvel, kui tuli valida kuhu keskkooli minna. Pere soovitusel otsustasin kõikidest valikutest ikkagi jääda oma mugavustsooni ja samasse kooli. Mõtlesin "Ah, mis see kolm aastat ikka ära ole.." Aga mõned kuud kooliellu sisse elanud tundsin, kui stressis ma olen. Sel ajal käisin ka psühholoogi juures, et leida lahendust mu ärevushoogudele. Usun, et kõik need asjad olid omavahel seotud. Samuti oli mul mitmeid breakdown`e kus lihtsalt tunde nutsin ainuüksi kooli pärast. 
Asi polnud üldse näiteks hinnetes või et ma ei saaks hakkama, sain ilusti oma neljad-viied kätte.. aga mu enesetunne oli lihtsalt halb. Millistel põhjustel, mõtlete te? 
Alustada võiks sellest kui palju nõutakse. Jep ma pole uudu, tean et gümnaasium peabki olema raskem, kui põhikool, kuid minu meelest võiks suurem osa õpingutest toimuda koolis ja kodus väike kordamine. Meil oli vägagi suur koormus peal, mis lihtsalt vaikselt mattis mind. Okei, saaksin isegi koormusega hakkama, aga siis loodaksin väga saada head ja toetavat suhtumist koolilt/õpetajatelt. Ma ei taha kõiki ühe puuga lüüa, aga minul kes alati olnud üks õpetajate lemmikuid- tekkisid see aasta nendega hoopis probleemid.. Justkui kadus ära toetus, jah tean et oleme gümnaasiumi astmes nii suured ja peame ise oma asjadega hakkama saama, aga veidi võiks ikka toetada ka õpilasi. Ühele õpetajale jäin ma justkui täiesti sihtmärgina ette, vahepeal oli terve nädal järjest, kus sain ilusti öeldult "pahandada" IGA TUND. Ja asjade pärast, mis mul tegelikult tehtud olid ja õpetajal endal kahe silma vahele jäänud. Ühe korra saatis ta mind klassist koledasti minema öeldes, et ma ei saa vastata ära kontrolltööd, mis tomus reisi ajal.. AGA see töö oli mul juba enne reisi tehtud.. Ehk tegelikult käituti minuga nii ebaõiglaselt. 
Ma olen vägagi õrna hingega, mitmeid kordi pisardasin koolis, sest ei saanud aru milles ma süüdi olen. Koolis kahjuks mind mu murega ka ei aidatud ehk minu jaoks tundus ainus võimalus sealt lahkuda- minna kooli kelle motoks on HOOLIV kool. Täpselt see, mis võiks olla igas koolis. 

Nüüd on mul käimas teine nädal uues koolis, ma olen niii rahul! Jah, muidugi igatsen sõpru eelmisest koolist, aga see on ka kõik! Uus kool, uued inimesed- see mõjub nii värskendavalt ja motiveerivalt. Mul on küll rohkem tunde, kui eelmises koolis, kuid see ka mind ei kõiguta, sest lähen kooli hea meelega! 
Õpin ettevõtlussuunas, see on samuti suurepärane ja tunnen, et see toetab mu praeguseid tegemisi ja ka tulevikuplaane. 


Otsus kooli vahetada on kindlasti väga raske ja tuleks hoolikalt läbi mõelda. Aga kui süda ütleb, et sa ei tunne end kusagil hästi ja tahad mugavustsoonist välja saada, siis tee seda! 
Kõige tähtsam on tunda end õnnelikuna! 💞

esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Eesmärgid aastaks 2020

Kuna otsustasin sel aastal blogi jälle tublimalt ette võtta, siis uurisin teilt mis teid huvitaks- ning väga soovitud postitus oli minu eesmärgid selleks aastaks! 
Ärme pikemat juttu tee ja alustame!

1. Lugeda vähemalt 10 raamatut!
Juba eelmisel aastal võtsin ma raamatute lugemise enda prioriteediks, sama teen ka sel aastal. 10 on selline hea arv, tähendab vähem kui 1 kuus. Usun, et saan sellega täiesti hakkama.
2. Kirjutada rohkem enda märkmikusse
Selle alla käib märkmik, kuhu kirjutan üles tähtsaid päevi/ülesandeid, aga tahan tihemini ka kirjutada oma päevikusse- oma mõtetest, tunnetest. 
3. Olla enesekindlam
See on miski, mis käib mul periooditi. Vahel võin olla väga enesekindel (heas mõttes), kuid on ka hetki, kus ma seda ei tunne. Enesekindlust tahan kindlasti endas edasi arendada. 
4. Olla inimeste vastu hea, isegi kui nemad seda ei ole
Kõik inimesed ei klapi, mõned inimesed ei käitu sinuga ilusti. Aga see on täiesti nende otsus ja valik. Mina püüan olla teistega nii hea, kui suudan, sest mina ei pea olema nagu teised!
5. Tööta-tööta ja tulevad tulemused
See sobib igasse eluvaldkonda, kooli/trenni/blogisse. Kui sa millegi nimel südamega töötad, siis tulevad tulemused!
6. Vali enda kõrvale õiged inimesed
2020 aastal tahan end ümbritseda inimestega, kes on heatahtlikud, rõõmsad ja toetavad. Jah, ilmselt tuleb suhelda ka nende vastandikega, aga siis teen seda nii palju, kui vaja ja nii vähe kui võimalik. 
7. Pööra tähelepanu kallitele inimestele
Siia punkti käib nii pere, kallim kui sõbrad. Meie lähedased on meile nii olulised- nad väärivad su tähelepanu ja hoolt. Eesmärgiks on veeta ka nendega nii palju aega kui võimalik.
8. Puhka, kui see on vajalik
Ma olen täiega selle poolt et kõvasti töötamine toob tulemused. Aga vahel suudab su keha väga hästi anda märku, kui ta vajab pausi ja puhkust. Olgu selleks kasvõi ühe trenni ära jätmine või jalutuskäik värskes õhus. Tuleb hoida oma tervist!
9. Tööta targalt, mitte rohkem
Püüa teha kõik ülesanded effektiivselt ja kiiresti. Pane segavad faktorid kõrvale, tööta, võta vahel pause ja alusta algusest.
10. Tea oma väärtust
See ei vaja rohkem täpsemat seletust.
11. Leia aega mediteerimiseks
Minu meelest on mediteerimine nii alahinnatud tegevus, tegelt on see kehale ja vaimule nii hea. 
12. Käi vähemalt 2x kuus joogas
Nagu ka mediteerimine on see kehale ja vaimule hea!
13. Treeningud
Käi trennis, et olla terve ja heas vormis. 
14. Toitumine
Toitu nii nagu on kehale parim, aga ära keela endale ka vahel midagi ebatervislikumalt
15. Sea eesmärke, mitte ootusi
Eesmärkide seadmises pole midagi halba, aga kui sead ootusi (eriti utoopilisi), siis ole valmis lihtsalt pettuma. Lase oma päevadel lihtsalt naturaalselt minna, ära planeeri neid ette liiga täpselt. 


Muidugi kirjutasin ülesse ka oma ideed (näiteks eelmisel aastal andsin raamatu välja), aga need ideed jäävad saladuseks! Siis on teile ka huvitav ja üllatav! 
Muide, väga hea on eesmärkidele kirjutada täpne kuu juurde, millal need peaksid täide minema. Siis on suurem tõenäosus, et see juhtub! 

-Johandra🥰